Mis juhtub minusuguse hariliku, erilise matkakogemuseta inimesega kaugel Soome teises otsas, väga lähedal Vene piirile, isegi teisel pool põhjapolaarjoont, mägede, metsade, jõekallaste ja rabade keskel? Mis juhtub, kui päev algab teadmisega, et ees on seitse, üheksa või kaksteist kilomeetrit kõndi risti-rästi puujuuri täis metsateel või ronimist tohutuid kive täis kuhjatud mäekülgedel või tippimist lõpututel laudteedel kesk otsatuid rabasid?
Juhtub see, et tähtsaks saavad pisikesed asjad (mitte segi ajada pisiasjadega). Pohlapeotäied teeveerelt. Trepp, mis pärast mitmesajameetrist tõusu mäest alla viib. Väärtuslik veelonks, mis veel pudelis alles on ja mille puhul ei oska üldse otsustada, millal see alla neelata. Tuulehoog. Tõsiasi, et jalatsid ei pigista.