Kolumn: tärnid annab mets

Marju Lina. FOTO: Virumaa Teataja

Hiljuti õnnestus mul infiltreeruda väikesesse rühma, kes valmistus matkareisiks Karjalasse ja Lapimaale. Tulikuumal suvel näis sihtkoht eriti ahvatlev, liiatigi olin pärast COVID-19 ründavat sissemarssi Eestisse tihti tundnud, et on kaks elementaarset nähtust, millest nagu puudu jääks: liikumine ja hingamine. Näis, et sel reisil ma liigun ja hingan, nii et küll saab.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Mis juhtub minusuguse hariliku, erilise matkakogemuseta inimesega kaugel Soome teises otsas, väga lähedal Vene piirile, isegi teisel pool põhjapolaarjoont, mägede, metsade, jõekallaste ja rabade keskel? Mis juhtub, kui päev algab teadmisega, et ees on seitse, üheksa või kaksteist kilomeetrit kõndi risti-rästi puujuuri täis metsateel või ronimist tohutuid kive täis kuhjatud mäekülgedel või tippimist lõpututel laudteedel kesk otsatuid rabasid?

Juhtub see, et tähtsaks saavad pisikesed asjad (mitte segi ajada pisiasjadega). Pohlapeotäied teeveerelt. Trepp, mis pärast mitmesajameetrist tõusu mäest alla viib. Väärtuslik veelonks, mis veel pudelis alles on ja mille puhul ei oska üldse otsustada, millal see alla neelata. Tuulehoog. Tõsiasi, et jalatsid ei pigista.

03.09.2021 07.09.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto