Metsa istutavat ekskavaatorit jääb isegi karu, lõug ripakil, vahtima

Metsaistutusmasinal töötav Rando Raik teeb 12-tunniseid vahetusi, aga kutsehaiguste üle ta ei kurda. Foto: Marianne Loorents

Uudis metsa istutamisest on alati uhke ning saab sama palju tähelepanu nagu lugu sellest, et kusagil on üleöö puudesalu kadunud. Uhke metsaistutusuudise puhul tuuakse kindlasti esile kasvama pandud puude arv.

Kui hiljuti uudisloo kirjutamise tarvis riigimetsa majandamise keskuse (RMK) kirde piirkonna metsakasvatusjuhi Ilmar Paaliga juttu tegin, tuli poolkogemata välja tõsiasi, et RMK istutab kirde piirkonda üheksa miljonit taime aastas, sealjuures selgitas Paal võhiklikule ajakirjanikule, et osa taimi pannakse mulda masinaga. Jutt masinast pälvis tähelepanu, kuigi metsakasvatusjuht selgitas kohe, et istutusmasinad pole mingid uuema aja leiutised. Mees lubas, et saan tutvuda masinistutusega lähemalt, ja kuna parajasti müttas see maakonnast nibin-nabin väljaspool Peresaare metsas, saigi sinna sõidetud.

Langil, kus tulevikus peaks mühama kuusik, rassis pilkupüüdva lisaseadmega varustatud roomikekskavaator Doozan. Oranžil masinal oli kopa asemel roheline ümmargune lisaseade, mis pidavat kaaluma umbes poolteist tonni. “Need ekskavaatorid, mis metsas paremini töötavad, peavad alt läbi paistma. Sellel on tõstetud sild ja nii on mugavam näiteks kännust üle minna. Lintidele on pandud kelgud külgede peale, et need maha ei tuleks,” rääkis piirkonna metsakasvataja Silver Sellik, keda Ilmar Paal mulle langi servas tutvustas.