Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/03/17/150024t1h5f9f.jpg)
Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks rahul uue B-kategooria sõiduki juhtide koolitamise seadusega.
Vahest ainult riigiametnikud ja kaks monopoolset seisundit nautivat kunstlikku liberada omavat autokooli. Kuigi seaduses on hulk sätteid, mille otstarbest on terve mõistusega inimesel raske aru saada, ei taha ma keskenduda ainult sellele seadusele, vaid vaadata probleemile laiemalt.
Igaühel oma huvid
Netifoorumites süüdistatakse libedaradasid haldavate autokoolide omanikke. Mina arvan hoopis, et neid tuleb kiita. Nemad on oma lobitööd hästi teinud ja lobistamine on Eesti vabariigis lubatud tegevus. Probleem tekib sellest, et meil puudub seda tegevusala reguleeriv seadus. Ainult siis, kui kogu protsess on selge ja läbinähtav, kui on teada, kes kelle huvisid kaitseb, on võimalik ära hoida onupojapoliitikat ja korruptsiooni.
On loomulik, et demokraatlikus ühiskonnas seisab igaüks oma huvide eest. Kuid ühiskonnal on ka laiemaid huve kui ainult ühe grupi omad. Poliitikud ja seadusandjad on need, kes peavad suutma erahuvid viia tasakaalu ühishuvidega. Nemad peavad hoolt kandma selle eest, et seadus vastaks üldisele huvile, õiguse, õigluse, tõesuse ja aususe põhimõttele.
Uus B-kategooria sõiduki juhtide koolitusseadus loob selge konkurentsieelise libedaradu omavatele autokoolidele. Eestis on neid kaks. Ka riigikogulane Igor Gräzin tunnistas televestluses, et liiklusseadus sai kehvake. Aga see on vaid tagantjärele tarkus, mis meid edasi ei vii.
Kahetsusväärselt on tekkinud olukord, kus B-kategooria sõiduki juhi algõppesse lisatud kohustuslik sõidutund kunstlikul libedarajal seab suure osa koolitajatest olukorda, kus nad peaksid õppeprogrammi täitmiseks sõlmima lepingu libedaväljakut omava autokooliga ja selle suvast ja tahtest sõltub, kas üldse, millal ja millise raha eest ollakse nõus kellegi teise õpilasi koolitama.
Libedasõit vabatahtlikuks?
Me elame kliimavöötmes, kus suurema osa aastast on kehv suusailm, on pime ja libe. Oletame, et õpilane on läbinud oma sõiduõpetaja juhendamisel Eesti teedel ja tänavatel, mis talvel on kõik ühed suured libedarajad, 20–30 sõidutundi. Kas see üks tund kunstlikul rajal annab tema sõiduoskusele nii palju lisa, et korvab selleks kulutatud aja (vahel tuleb sõita Eesti teise otsa) ja raha.
Ametnikud korrutavad tuima järjekindlusega, et see tõstab oluliselt liiklusohutust. Miks siis on nii, et kuigi lõppastme koolitus on meil juba kohustuslik mitu aastat, näitab statistika hoopis liiklussurmade arvu kasvamist. Riik ütleb, et tema ei saa midagi teha, sest platsid kuuluvad eraomanikele.
Muidugi ei saa demokraatlikus riigis eraomanikku survestada, küll saab aga ehitada riiklikud libedasõidurajad, nagu on Soomes. Neid saaksid kõik autokoolid võrdsetel alustel rentida.
Tõsi, praegu on lubatud talvel ka looduslikud platsid. Kuna pidevalt karmistatakse neile esitatavaid nõudeid, pole kindlust, kui kauaks see nii jääb. Peale selle võib kopsakas investeering esimese sulaga taevasse lennata.
Kujunenud olukorras, kus inimeste rahulolematus hakkab jõudma juba ohtliku piirini, ei ole muud lahendust kui muuta libedasõit vabatahtlikuks. Muide, paljudes Euroopa Liidu riikides see nii ongi.
Üks oht on veel. Kunstlikul libedarajal satub õpilane olukorda, mida tavaliikluses tuleb ette väga harva. Tekib petlik ettekujutus, et ka päriselus on ees pikk sirge tee. Nii ta hakkab ka looduslikes oludes sõitma viisil, mida iseloomustab laulusalm, et ei peata mind kraavid, ei vallid, ei veed, lisan gaasi ja kihutan uljalt kesk teed.
Olen vestelnud mitme autoõpetajaga ja alati imestanud, kui paljud neist kardavad oma arvamust avaldada. Üks ütles mulle otse, et targem on lõuad pidada ja edasi kannatada, kui torkima hakkad, panevad kooli päris kinni. Ja kui enam kannatada ei jõua, lähen üle lahe Kalevipojaks. Hea sõiduõpetaja leiab ikka tööd. Ega raha ja võimu vastu saa.
Tekkinud olukorras on süüdi ka autokoolid ise. Virisemine, et väikseid autokoole Eestis keegi ei kaitse, olukorda ei muuda. Mitte keegi ei hakka meie huvide eest seisma, kui me seda ise ei tee. Tarvis on teha koostööd, sest üksiku isiku sõnum otsustajateni ei jõua. Ma ei karda oma arvamust välja öelda. Ehk on andnud mulle kindlust juurde mühinal arenev kodanikuühiskond.
Praegu muretsen ma pigem sellepärast, kas süsteem, mille poole liigutakse – et jäävad vaid mõned suured autokoolid, mis avavad filiaale –, on Eesti jaoks kõige õigem. Seni, kuni leidub inimesi, kes soovivad õppida koolis, kus omanik, kel piltlikult öeldes on näpp kogu aeg õline, ise õpetab, võivad ka väikesed olemas olla. Kas on mõtet neid seaduse jõuga turult välja tõrjuma hakata.
Maavanem Einar Vallbaum on ajalehes avaldanud, et tänapäeval peab iga koolijuht olema kursis ka ärimaailma seadustega ja oskama oma kooli turundada. Küllap on tal õigus, sest ta tunneb seda valdkonda hästi.
Mina lisaksin ühe meie presidendi väljendit kasutades veel ühe oma mõtte ka siia juurde. Õpilase ja õpetaja suhted ei allu kunagi klassikalisele kliendi ja teenindaja mudelile. Need suhted sisaldavad lisaks majanduslikule kalkulatsioonile keerulisi filosoofilisi, eetilisi ja esteetilisi aspekte.
Ja lõpuks soovitan ma kõigile, et saage ja jääge kaineks ning õppige hästi autot juhtima. Pole vahet, kas teete seda suures või väikeses koolis, maal või linnas. Tähtis on, et seal töötab kogemustega õpetaja, kes austab oma õpilasi ega suhtu neisse kui tööpinki, mille peal raha kokku ajada. Hea kool on see, kus õpetaja teeb oma tööd kire, armastuse ja pühendumisega.