Kuigi Kundas saadi läinud nädalavahetusel üle ajanud jõgi kontrolli alla, on kohalikud elanikud siiski suures mures, sest nende hinnangul ei ole oht veel kaugeltki möödas.
Uputusehirmus Kunda elanikud saadavad SOS-signaali
9. veebruar 2012, 11:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sadama teel elavatest Elbe Tullist ja Juta Evartist on saanud justkui selle piirkonna eestkõnelejad – nad saatsid murekirja nii Kunda linnavalitsusele, Lääne-Viru maavalitsusele kui ka keskkonnaministeeriumile.
Aia taga vohav vesi ajab neile aga külmajudinad peale, ühelgi õhtul pole kindlust, et hommikul jälle uputama ei hakka.
Inimtegevuse tagajärg?
Elbe Tull on elanud seal üle 30 aasta, Juta Evart poole kauem. Proua Elbe räägib, et selline olukord on tekkinud alles viimasel kolmel-neljal aastal. “Kui enne oleks üleujutused olnud, siis poleks inimene siia veeauku maju ehitanud,” ütleb ta.
Vanemad majad on sinna ehitatud juba kaheksakümmend aastat tagasi, uuemad kuuekümnendatel aastatel. Praegu on aga mitu maja värskelt renoveeritud.
“See on väga ilus linnaosa ja meil ei ole olnud mingeid probleeme niikaua, kui ehitati Estonian Celli tehas,” leiab Elbe Tull võimaliku süüdlase.
Proua Tull räägib, et mõne aasta eest hakkas vesi pressima üle jää tavalisest voolusängist välja. Eelmisel aastal suure külmaga ähvardas uputuseoht taas tõsiselt. “Siis läks jälle hulk aega, enne kui appi tuldi, hakkasime siin ise kangidega toksima,” meenutab Elbe.
Seekord päästis Sadama tee majade elanikke vaid see, et hakati reede õhtupimeduses karmi pakase käes ise labidatega üleajavale veele kanaleid kaevama.
Aita ennast ise
“Kell pool üksteist jõudsin ma tuppa,” ütleb Juta Evart, kes rassis paar tundi koos oma vennaga. “See oli pärast seda, kui saime info, et meile appi ei tulda,” lisab ta murelikult.
Juta Evart meenutab sündmuste käiku: juba reede hommikul käis silla juurde seiklusparki rajav pere linnavalitsusele teatamas, et neil uputab; kella 15 ajal hakkas Juta ka ise linnavalitsust taga ajama, sealt öeldi aga, et neil on tööpäev läbi; edasi sai ta kontakti heakorranõunikuga, kes käis asja kohapeal kaemas – vesi oli selleks hetkeks juba esimese maja aias; kella kuue ajal õhtul kutsuti päästeamet, kes käis kohal koos politseiga, kuid linnavalitsuse otsust tehnikat muretseda ei tulnud.
“Päästeameti mehed vabandasid seda nähes ja ütlesid, et nemad saavad ainult siis kasulikud olla, kui on vaja inimesi evakueerida,” nendib Juta Evart, kel ei jäänudki muud üle, kui ise labidas haarata.
Hommikul kella viie ajal läks trall jälle lahti – ikka nii, et kõne päästeametisse ja linnavalitsusse, kust laupäeval keegi toru ei võtnud.
Sellegipoolest hakati päeva peale tegutsema ning vesi, mis ulatus vahepeal peaaegu toa põrandani, hakkas taanduma – tööd ja lõhkamised kandsid vilja.
Ometi ei saa kohalikud elanikud rahu, sest tegemist pole ju viimase talvega.
“Meie jaoks on tulevik ebaselge,” räägib Elbe Tull, “elame ikkagi põhjamaal ja talv tuleb järgmisel aastal jälle. Meie hinnangul tuleks võtta kokku spetsialistid, kes hindaksid olukorra ära, teeksid ekspertiisi, millest on see ujutus tingitud ning kuidas seda ära hoida.”
Juta Evart on filosoofiline, kui ütleb, et küllap on jõe hingeelu inimtegevuse tagajärjel rikutud. Ta muretseb ka selle pärast, et puuduvad pädevad analüüsid.
Elbe Tull aga põrutab otse: “Eks me vaatame ikka sinna tehaste poole. Ilmselt see jõgi ei kannata välja seda. Niipalju, kui meile on räägitud, siis Cell ehitas jõe peale tammi, kust ta võtab oma tootmisvee. Meie pole selle tehnoloogiaga kursis, aga inimesed, kes teadsid, ütlesid, et nad võtavad jupikaupa seda vett ja ülejäänu lasevad tagasi. Siis tulebki hirmsa vuhaga alla ja jõgi ei suuda seda kõike vastu võtta.”
“Jah, kuidas see veega mängimine ikka mõjutab loodust,” lisab proua Juta.
Eilses Virumaa Teatajas tunnistas ka keskkonnaameti looduskaitse osakonna veeelustiku peaspetsialist Jaanus Tuusti, et jõele rajatud paisud ja elektrijaamad on režiimi sassi ajanud, veetaset kõigutatakse.
Kes aitab?
Elbe Tull kõneleb: “Meil ei ole siin mingi pilpaküla, meie aiad on ilusasti korras, me renoveerime siin oma maju nii, nagu majanduslikud võimalused lubavad. See on ilus linnanurk, kuidagi ei tahaks, et see vee alla jääb. Ma ei kahtle üldse nendes ekspertiisides ja keskkonnahinnangutes, mis omal ajal tehti, aga nüüd tuleb midagi ette võtta, sest loodus käib oma rada.”
Ta lisab: “Meie oleme siis üks näide nendest, kes kannatavad suurtootmise all. Me pole selle vastu, et inimesed saavad tööd, aga seda tuleb teha nii, et ei oleks kannatajaid selle juures.” Nüüd ootavad Kunda jõe ääres elavad inimesed, kuidas reageeritakse laialisaadetud kirjadele, ja loodavad väga, et hakatakse uputuse põhjusi uurima, et saaks selle vastu astuda, kui mitte nüüd, siis igatahes enne järgmist talve.
Estonian Celli kommentaari loe siit.