Kuidas ja kas hinnata laste kunsti?

Eliko Kajak (vasakul) ja Krõõt Nõmmela-Mehide. Foto: Ain Liiva

Kuulen oma tööga seoses sageli kunstitundides juhtunud lugusid, mida jagavad nii lapsed kui ka nende vanemad. Mõned neist lugudest on sündinud aastaid tagasi, mõned äsja, siinsamas, meie kodulinnas. Üheksaaastase poisi ema kirjeldas, kuidas lapsel oli kodutööks vaja maalida raagus puu. Poiss võttis asja õhinaga ja oli ise tööga väga rahul.

Järgmisel päeval, kui laps oli koolist koju jõudnud, küsis ema kohe, kuidas kunstitunnis läks. Väike mees oli väga nördinud, sest õpetajale ei olnud tema puu meeldinud – töö oli liiga lohakas ja puud ei ole lillad, hinne 3. Nägin seda tööd ja ütlen, et väga tore, vaba ja hoogne joon, ekspressiivsed värvid, paneksin kõhklematult hindeks 5. Ema sõnul ei näinud ta pärast seda oma last kunagi enam nii julgelt ja innukalt maalimas, ikka tuli küsima, kas nii või teisiti on õige.

Küllap kõik täiskasvanuid koolitavad kunstnikud-kunstiõpetajad on kokku puutunud kursusele tulla soovijate arglike vabandustega mitteoskamise pärast ja lapsepõlvekogemuste lahtirääkimine on sageli osa protsessist. Käeliste ja loominguliste aladega tegelemine on igaühele sobiv ja arendav, kes seda vaid ise soovib, koolis saadud kunstihindega ei ole sellel seost.