Kolumn: olümpiast

Peep Pillemar Foto: Erakogu

Olümpia on selleks korraks otsas. Kui paljud ennast sellega kurssi jõudsid viia? Eesti sai mõned medalid. Võimas! Reisilt tulebki midagi mälestuseks kaasa tuua. Paela otsa riputatud meenemünt on päris hea valik. Ei võta palju ruumi. Ei kaalu palju.

Saad sponsorite ja poliitikutega koos vastuvõtul Caesari salatit süües laua ääres väärikalt püsti tõusta ja näppu õhus viibutades deklameerida Caesari enda sõnadega: “Veni, vidi, vici!” Aga üldisel tasandil jääb see saavutus paraku üheks reaks olümpiamänge kokkuvõtvas raamatus. Statistikaks. Kui paljud teavad, kes võitis seekordse kujundujumise, riistvõimlemise või isegi jalgpalli kulla?

Ma pakun, et osalised ise ja võibolla ka nende treenerid. Ülejäänutel on oma elu. Isegi kui oleks nende mängude vastu huvi, siis oma kolossaalsuses on need täiesti hoomamatud. Ja paratamatult tekib küsimus – milleks? Miks korraldada mänge, millest pole võimalik ülevaadet saada ja mida nautida? Jah, selgitamaks välja iga ala parimad sportlased. Aga kas seda ei saaks teha veidi väiksemal skaalal? Veidike mõistlikumalt. Veidike ülevaatlikumalt.

Milleks on vaja raisata niigi vajaka jäävaid ressursse, ehitada valmis terved spordilinnakud, staadionid, mida keegi pärast ei kasuta. Ja mille nimel – iga nelja aasta järgne statistika. Ja üldsegi, miks on vaja võistelda väljamõeldud aladel, mille eesmärk ei paista olevat rohkemat kui ainult võistlusprogrammi pikemaks venitada? Näiteks kergejõustik. Igal alal võisteldakse eraldi ja siis on juurde leiutatud mitmevõistlus. Miks!? Nende alade parimad selgitati ju juba välja. Kas Erki-sugustel oli vaja särada, aga kuul ei lennanud ja naelik ei tõuganud piisavalt, et üksikalal midagi saavutada?