Erakordselt kuum suvi meenutas päästjatele varasemaid õnnetusi

Voore Farmil on oma tuletõrjeauto, tänavu suvel sai see kahjuks ka tööd. Foto: Toomas Herm

Ida päästekeskuse Lääne-Virumaa päästepiirkonna juht Jaak Janno nentis, et kuum suvi tõi pritsimeestele õnnetusi, mida nad aastaid polnud näinud.

Janno rõhutas möödunud töösuvest rääkides, et erakordselt kuum oli. “Metsatulekahjud tekitasid peavalu,” sõnas ta. Süttisid ka viljapõllud. “Viljapõllud pole ammu põlenud,” nentis Janno ja lisas, et tuld võtsid ka kombainid.

Niinimetatud vanadest tulekahjudest, mis läinud suvel taas päevakorda kerkisid, nimetas päästepiirkonna juht heinaküünide põlenguid. Janno sõnul põlevad viljakuivatid igal aastal, kuid heinaküünide süttimisi pole ammu olnud, samuti viljapõldude põlenguid. Sel suvel oli koguni kolm suurt heinaküünipõlengut, kusjuures Triigis ja Veneveres süttis heinaküün koos laudaga.

Augustitormid andsid päästjatele palju tööd sõiduteedele langenud puude tõttu. Äike Janno andmetel meie maakonnas palju häda ei teinud. Ta meenutas, et suvel oli üks sündmus, Laekveres, kus pikselöögist süttis kõrvalhoone.

Sel suvel ei olnud maakonnas uppunuid ega tulekahjudes hukkunuid. “Selles mõttes läks hästi,” sõnas Janno.

Pritsimehed nägid palju vaeva maastikutulekahjude kustutamisega. Sageli olid need kohas, kuhu oli raske ligi pääseda. Päästjad kasutasid raskesti ligipääsetavates kohtades ATV-sid. Aga oli ka juhtumeid, kus kustutustöid takistas pehme pinnas. Janno tõi näite, et Rakke kandis, kus põlesid mets ja põld, vajusid pinnasesse kolm päästeautot. Nende kätte saamiseks kulus terve öö. Ja päästetehnikast ei piisanud, vaid appi kutsuti kaitseväe rasketehnika.

Päästjad omakorda käisid paaril korral kaitseväe keskpolügoonil puhkenud põlengut kustutamas. Kaitseväel on küll oma kustutusmasinad olemas, aga kui tuli liiga suureks läheb, vajavad nad päästjate abi.

Janno sõnul oli suvel juhtumeid, kus päästjad pidid tegutsema mitmes põlengukoldes ja kogu ressurss oli korraga kasutuses.

Operatiivkorrapidaja Tom Leesnurm selgitas, et põlengud on jaotatud vastavalt raskusastmele nelja kategooriasse. Esimesse kuulub näiteks prügikastipõleng, millele reageerib üks päästemeeskond. Teise raskusastmesse kuuluva elamutulekahju puhul juba kaks-kolm meeskonda. Kolmanda astme põlengu korral reageerib neli-viis päästemeeskonda ja ka operatiivkorrapidaja. Leesnurme sõnul oli tal sel suvel tööd õige natuke rohkem kui mullu.

Leesnurm meenutas samuti läinud suvest olukordi, kus maakonna kogu päästeressurss oli korraga tegevuses. Operatiivkorrapidajale see siiski muremõtteid ei too, sest reeglina on ta ka ise siis mingi sündmusega hõivatud. See tähendab seda, et kõik järgnevad sündmused jäävad regiooni korrapidaja ehk päästjate keeli juhtkonna valve korraldada. Mõnikord tuleb ette juhtumeid, et kui näiteks sündmus juhtub Lääne-Virumaal Harjumaa piiri lähedal, ei hakka regiooni korrapidaja Narvast sinna sõitma, vaid siis saadetakse võimalusel sündmust juhtima operatiivkorrapidaja Harjumaalt. Samuti on tavaline, kui suuremate sündmuste puhul kaasatakse päästjaid teistest maakondadest. Seda ka läinud suvel tehti. Leesnurme sõnul vajati naabermaakondadest abi just suuremate metsatulekahjude kustutamiseks.

Leesnurm kiitis inimesi, kelle teadlikkus on aastatega tõusnud. Ta tõi näite, et kümmekond aastat tagasi oli suviti metsa- ja maastikutulekahjusid tunduvalt rohkem kui praegu. Samuti jagus Leesnurmel kiidusõnu põllumeestele, kes kustutustöödel ise aktiivselt kaasa lõid. Operatiivkorrapidaja tõi näite Voore külas viljapõllu põlengust, kus põllumehed suurema osa kahjutulest ise kustutasid. “Nad ei jäänud käed rüpes ootama, et küll päästjad tulevad ja kustutavad,” sõnas Leesnurm.