Lapsevanemad tunnevad õnnetuse korral ilma õelutsejate märkustetagi ennast süüdi

Väikest last ei saa kogu aeg raudses haardes hoida. See võib tekitada hoopis psüühilise trauma. Pilt on illustreeriv. Foto: Pexels/Cc0 Licence

Teisipäeval jooksid ühel emal judinad üle selja, kui kuulis Põhjakeskuses juhtunust. Helen Aartile meenus kümne aasta tagune samalaadne õnnetus, mis juhtus tema tütrega Rocca al Mare kaubanduskeskuses.  

Ida prefektuuris töötav Helen Aart rõhutas mitu korda, et sellised lood on õnnetused, lapsevanemad tunnevad ennast niigi nende järel väga halvasti ja tohutut süükoormat. Igasugused taganttorkimised on julmad. 

Tal ei olnud vana lugu just kerge meenutada. Märgid juhtunust on praegu 12-aastase tütre käel siiani näha. "Meil oli see kokkuvõttes väga õnnelik õnnetus," alustas naine meenutamist. Tütar oli alla kahe aasta vanune ja Helen ise sellel hetkel 34. nädalat rase, oodates oma teist last. Õnnetus juhtus kaubanduskeskuse linteskalaatoril, kui ema, isa ja pisitütar hakkasid hoonest lahkuma. Isa läks pisitütrega ees, hoides tal käest kinni, ja olid juba eskalaatorilt maha jõudnud ning sellest paar sammu eemaldunud. Ema tuli ostukäruga nende järel, kui korraga tütar pöördus, lasi isa käest lahti ja jooksis ema poole. "Väikest last ei saa ju käest jõuga kinni hoida, ja kui ta pööras, siis väänas käe lahti," sõnas naine isa kaitseks. Edasi toimus kõik väga kiiresti. Laps komistas, kukkus ja jäi sõrmi pidi talle vastu sõitva eskalaatorilindi ja prao vahele, kuhu lint jooksis.