Vaade: enne ei mõista, kui ise ei koge

Eva Samolberg-Palmi. Foto: Ain Liiva

Kõige lihtsam on ikka hukkamõist. Nii langes hukkamõistutulva alla ka see ema, kelle väikene laps teisipäeval Põhjakeskuse eskalaatori vahel sõrmed kaotas. Hukkamõistuga tõttasid kohale kõik tugevad teoreetikud: kus olid ema silmad?

Kindlasti näppis telefoni! Kindlasti vaatas mujale, lobises sõbrannaga, kindlasti ei hoolinud. See kõik võib olla tõsi. Ehk näppiski telefoni, ehk lobiseski sõbrannaga. Seda, et ei hoolinud, ma ei usu. Kõiki neid süüdistusi saadab aga puudulik ettekujutlus päris elust. Olles ise kaheaastase lapse vanem, tean, mis võib juhtuda. Ka kõige suurema hoolimise korral võib heliseda telefon, tähelepanu võib hajuda. Väikelaps on aga ettearvamatu ja kiire.

Eriti teeb väikesele lapsele nalja see, kui teda hüüda ja taga ajama asuda. Siis hakkab toimima hoopis teine loogika ning väikesed jalad lisavad hoogu ja liduvad täiesti suvalises suunas, tagaajaja eest ära, sest see on lõbus, see on mäng.