Vaade: elud sõltuvad otsustest

Toomas Herm. Foto: Virumaa Teataja

Aasta oli siis – täpselt ei mäletagi, aga polegi tähtis. Kundas läks kriisiõppuse stsenaariumi järgi ümber ammoniaagitsistern. Meediakanalites avaldatud teate järgi pidid Kunda inimesed kaasa võtma vaid raha ja dokumendid ning kogunema evakueerimiseks spordiväljakule. Kriisistaabis aga selgus, et kohe on keeruline varustada nii paljusid inimesi hambapasta ja muude isikliku hügieeni vahenditega. Anti välja uus teade. Aga siis olid inimestel juba mobiiltelefonid, millega sai ka raadiot kuulata. Ja spordiväljak jäi tühjaks. Kõik läksid koju tagasi vajalikke esemeid tooma.

Tegeliku õnnetuse korral poleks paljud enam tagasi tulnud. Ja seda teeks vaid üks otsus. Kriisi ohjamisel aga on vaja vastu võtta sadu, isegi tuhandeid otsuseid. Sest üks häda toob kaasa teise. Näiteks lumetormi tõttu katkeb elekter. See toob kaasa katlamaja seiskumise, mille tagajärjel pole paneelelamutes enam vett ega sooja. Väljas on 25 külmakraadi, lumetorm aga takistab inimeste abistamist.

Kas kriisi on vaja ohjata? Kriis tegelikult mingil ajal hääbub iseenesest. Näiteks kunagi maid laastanud katkud lõpuks ju hääbusid, kuigi enne tapsid miljoneid inimesi. Kriisiohjamine ongi vajalik selleks, et ära hoida katastroofilisi tagajärgi.