Kolumn: eestlasest sõber

Martin Nõmm. Foto: Erakogu

Oli kuidagi nukker tähistada üksinda Eesti kolmekümnendat taasiseseisvuspäeva. Mitte niivõrd sel tavalisel põhjusel, milleks on see vana hea heietamine läinud aastate ja purunenud unistuste üle, mis kõigi juubelite või olümpiamängudega kaasas käib.

Nukker oli hoopis selle pärast, et mul oli nii palju targutada ja ainus, kes minu kuulamist teeskles, oli üks hüpotüreoosis koer.

Targutamisvajadus on tekkinud mul viimastel aastatel, mil avastasin endal olevat mitu Eestis elavat välismaalasest sõpra. Kui ilm ja tuju ennustuste järgi nutune poleks olnud, oleksime koos mõnel kontserdil käinud või vähemalt istunud ja vahtinud öölaulupidu. Kuid midagi ei saanud: külalised jäid kutsumata, tuli öö, ja koergi läks ohates Elina Netšajeva klubikilatsemise peale oma ubrikusse.