Rakvere – meie endi lemmiklinn

Rainer Miltop. Foto: Marianne Loorents

Mure väikelinnade, sh meie kodulinna tuleviku pärast on õigustatud. Viimane Eesti inimarengu aruanne annab teada, et  aastatel 2000–2017 on Eestis asustusalade pindala suurenenud 138 km² võrra ehk tinglikult on juurde rajatud 12 Rakvere-suurust linna. Tegelikkuses aga Eesti kaardile ühtegi uut linna juurde tekkinud ei ole ning see muutus tähendab, et kasvanud on ainult Suur-Tallinn. Muu Eesti, sh Rakvere, kahaneb. Rakveres elab nüüdseks juba alla 15 000 inimese ning kahanemistrend jätkub. Igal aastal lahkub Rakverest üle 100 inimese. Niisugune muret tekitav olukord on paljudes väikelinnades ning püütakse mõelda välja häid lahendusi, kuidas linnaelanikke hoida ning ideaalis rahvaarvu isegi suurendada.

Mis teeb ühest linnast hea linna, kus sooviksime püsivalt elada, kibelemata parematele jahimaadele? Milline on see linn, kus oleksime oma eluga üldjoontes rahul, isegi õnnelikud? Meie arvame, et see on midagi, mida saab kirjeldada lemmiklinna fenomeni kaudu.

Lähemal ja kaugemal ringi rännates jäävad meelde ikka paigad, kus tunned end omaksvõetuna, osana tervikust. Kus oled avastanud midagi, mis on konkreetsele paigale omane ning mida ei müüda sulle sinu enda raha eest. Meid kõnetavad kohad, kus tajud hubasust, siirust ja julgust olla omanäoline, sest see tuleb loomulikult, seestpoolt, mitte vajadusest silma paista. Me tunneme end oma lemmiklinnades omadena, kasvõi üürikeseks.