Kolumn: keegi ei saa kurvastada, kui tal on õhupall(?)

Kristel Kaljuvee. Foto: Kristjan Teedema

Sel sügisel hingavad valimiste rütmis üsna mitu Euroopa riiki. Valimiseelset perioodi õnnestub minulgi näha kahes riigis. Samal ajal kui sakslaste üldvalimistel selgub saksa raudse leedi mantlipärija, võideldakse Eestis juhtpositsioonide nimel kohalikes omavalitsustes. Ägedad taplused mõlemad. Relvade valik on samuti põnev. Küll aga teeb kurvaks, et üks menukas sõjariist nii siin- kui ka sealpool Euroopas on mõõdutundetu valimisnänni jagamine.

Eelmisel aastal tunnistati Eestis kehtetuks keeld teha vahetult valimiste eel poliitilist välireklaami. Sama kord on ka Saksamaal, või õigemini selle puudumine. Nii on juhtunudki, et meie naabruskonna laupäevahommikuse turu köögivilja- ja saialettide vahele on ilmunud rida värvilisi telke, milles jagavad buklette ontlikud prillidega onud, pead kammitud ja valged särgikraed “ma olen täpselt samasugune tavaline inimene nagu sina” ütlevate pulloveride kaelusele silutud.

Ainult et ... Nad ei jaga ju ainult buklette, vaid ka õhupalle, pastakaid, helkureid, rinnamärke ja muud plastist träni, mida enamasti toodetakse sedavõrd hiiglaslikes kogustes, et see jääb laoruumide riiulitele tolmu koguma, kuni assistent ühel päeval selle lihtsalt ära viskab.