Kaemus: “Kratt” on lapselik, aga mitte lastefilm

Lapsed viiakse maale vanaema juurde kogema sellist lapsepõlve, nagu vanasti oli. Lapsed meisterdavad krati. FOTO: Kaader filmist

Mütoloogilistest tegelastest on varemgi loodud õõvastavaid õudukapahalasi. 1990-ndatest meenub tapjadžinn filmis “Wishmaster” või tapjahärjapõlvlane filmis “Leprechaun”, tiba uuemast ajast samade huvidega jõuluvana filmis “Rare Exports”. Kahel viimasel tegelasel on huumorikihi näol ka tugev ühisosa meie uue rahvustapja – kratiga.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Õudus pole kunagi mu lemmikžanrite hulka kuulunud, kuid Rasmus Merivoo teises täispikas linateoses “Kratt” on õudus vaid väike vürts, mis poetatud juba niigi kirjusse žanripatta. Tõsi küll, väga oluline vürts, mille kaudu on filmi loojad kinkinud endale võimaluse teha mõnuga pulli ja taaslavastada mõned visuaalselt kõige lahedamad klišeed ja narratiivid õudusfilmide ajaloost. Sest olgem ausad, õudukaelementidega üle võlli keeramine lihtsalt peab olema jube fun. Efektne ja ülevoolav fun.

“Kratt” pole lastefilm, aga mõnusalt lapselik on see küll. Siin on palju kihte veel, aga kogu selle kergelt jabura fantaasialoo loomine annab mõista, et seda sisemist last, mida nii paljud kunstnikud taga ajavad, pole törtsukestki tagasi hoitud. Lapsed ju tahavadki mängida – mitte vara magama minna, vaid kilgata ja rahmeldada, kuni uni isiklikult tuleb ja nad pikali väänab. “Kratt” on ilmselt sel aastal Eestis ja kogu maailmas ainus film, milles näeme vanamemme söömas hapukapsast, peeretamas, läitmas oma peeru ning lendamas sellest tekkinud reaktiivjõul soovitud paika. Jah, kohati kumavad läbi mingid trash-teose alged, mis ei pääse domineerima, kuna “Kratt” on tehniliselt lihtsalt nii pagana professionaalselt tehtud.

24.09.2021 28.09.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto