Noored avasid koolivõrgu reformi elulisemaid külgi

Koolipapad kogunesid jaanuaris, et lahata riigikoguliikmete juhendamisel koolivõrgu küsimusi Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Esmaspäeva pärastlõunal oli Lääne-Viru maavalitsuse saal täis energiat ja elavat arutelu palju küsimusi tõstatanud koolivõrgu korrastamise teemal. Kohtusid maakonna koolide õpilasesinduste liikmed, et erinevalt bürokraatlikest ametnikest läheneda gümnaasiumireformile eluliselt ja tegelikust olukorrast lähtuvalt.

Eesti Õpilasesinduste Liidu eestvedamisel korraldatud üritusest võtsid osa maakonna suuremate ja väiksemate koolide esindajad. Kohtumisel avasõnad öelnud ürituse koordinaator Eva Kaarin Viise lausus, et sellise ettevõtmise elluviimine ja õpilaste aktiivne osalus koolivõrgu küsimuse arutelul on ülioluline. Kuigi see ei puuduta otseselt praeguseid gümnasiste, peavad lõplike otsuste ja tagajärgedega hakkama saama nooremate klasside õpilased ning praeguste gümnaasiumiõpilaste nooremad õed-vennad.
Kõikide koolide esindajad olid üksmeelel, et õpilaste informeerimine ja noortelt arvamuse küsimine sel teemal on puudulik ning sellega peaksid aktiivsemalt tegelema nii omavalitsusjuhid kui ministeeriumide esindajad.

Lääne-Viru maavalitsust esindanud haridus- ja sotsiaalosakonna juhtaja Marge Lepik pidas kohtumist sisse juhatades väga oluliseks, et oldaks täpne mõistetes ja sõnakasutuses. “Ühtegi gümnaasiumi praeguse seisuga kinni ei panda ega tehta seda ka tulevikus, kui kohalik omavalitsus on nõus kooli rahaliselt üleval pidama,” ütles Lepik. Tema sõnul on oluline jõuda ühiste arusaamadeni, sest kuigi kolm gümnaasiumireformi lähtepunkti: hariduse kättesaadavus, efektiivsus ja kvaliteet, on küll tulevikkuvaatava gümnaasiumihariduse nurgakiviks, ei ole praeguseks nende mõistete ühise definitsiooni ja arusaamani jõutud. Seega lasus kohaletulnud noortel ülesanne avaldada oma mõtteid just õpilaste vaatenurgast, kes igapäevase koolieluga kõige vahetumalt kokku puutuvad.
Kohtumisel osales igas vanuses õpilasi, mistõttu oli töörühmades arutelu tulemusrikas. Neljas töörühmas mõtlesid koolinoored selle üle, mis muutub nende jaoks isiklikult, kui gümnaasiumireform viidaks täide praegusel kujul. Samuti sai mõelda alternatiividele ning tuua välja sootuks uus, oma lähenemine koolivõrgu korrastamisele. Viimane küsimus osutus noortele ka kõige peadmurdvamaks, kuna praegusele maavanem Einar Vallbaumi väljakäidud plaanile jätta maakonda alles viis kuni seitse gümnaasiumi, on nii poolt- kui vastuargumente.
Gümnaasiumireformi üle arutlenud Haljala gümnaasiumi õpilasesinduse liikmed tunnistasid, et olukord, kus gümnaasiume on selgelt rohkem, kui neid vajatakse, tingib madala konkurentsi gümnaasiumisse pääsemisel. Õpilaste seas olla levinud arusaam, et n-ö oma kooli kümnendasse klassi on pääs niikuinii tagatud. Seega saab põhikooli kesiste tulemustega lõpetada ning õppe kvaliteedile suuremat panustamata. Gümnaasiumide arvu vähendamine tõstaks aga vajadust juba põhikoolis õppetööga enam pingutada.
Gümnaasiumide arvu vähendamisele kindlaks vastuargumendiks tõid kõik töörühmad, et kaugemalt kooli käivate õpilaste olukord raskeneb tunduvalt. See konkreetne asi ei ole piisavalt läbi mõeldud ka Marge Lepiku kinnitusel, kes oli arvamusel, et kooli- ja õppetöö väline aeg peaks õpilasel olema kvaliteetaeg, mille ta saab pühendada puhkamisele, huviringides käimisele või perele. “Kui maakonda jääb alles viis gümnaasiumi, tekib väga paljudele gümnasistidele olukord, kus nad päevast 2-3 tundi lihtsalt bussisõidule ja selle ootamisele peavad kulutama,” nentis Lepik.

Õpilaskodus majutumist kohaletulnud noored ei pooldanud. Toodi välja, et kui oleks valida elamine sugulaste juures või õpilaskodus, eelistataks kindlasti sugulaste juures olemist. Põhjusena toodi välja õpilaskodu liigsed piirangud ja nõuded vabale liikumisele. Ka arvati olevat sugulaste juures elamine majanduslikult soodsam.
Kuigi osa õpilaste arvates oleks lahendus õpilaskodu kaugelt käivatele gümnasistidele kohustuslikuks muuta, leiti, et see oleks ainult poolik lahendus, kuna paljud noored ei ole pärast põhikooli lõpetamist veel vaimselt küpsed, et olla viis päeva nädalas perekonnast ja vanematest eemal.
Võimaliku variandina toodi välja õpilaskodude ja transpordikulude riigipoolne doteerimine, aga kui gümnaasiumide arvu vähendamise üks põhjusi on rahapuudus, siis ei lahendaks kulude kandmine ühelt teisele midagi. Samuti ei saa transpordi ja majutuse eest maksmist täiel määral lastevanemate kanda jätta, sest see käiks paljudele üle jõu ning tingiks õpilaste arvu veelgi suurema vähenemise.

Võimatuks ei peetud ka olukorda, et koolile lähemale kolitaks terve perega, eriti sel juhul, kui peres on väiksemaid lapsi, kes tulevikus nii ehk naa linnas gümnaasiumis peaksid hakkama käima. Selline ränne tingiks pikas perspektiivis linnastumise ning maapiirkondade hääbumise.
Jäneda põhikoolis õppiva noormehe sõnul ei plaani tema pärast üheksanda klassi lõpetamist minna gümnaasiumi mitte Paidesse ega Tapale, vaid Tallinna, sest Jänedalt pealinna saab mugavalt rongiga.
Kuna koolivõrgu korrastamise järel loodavad gümnaasiumid oleksid sisuliselt uued koolid ning valiku langetamisel ei saaks õpilased lähtuda enam kooli mainest, saaksid otsustavaks kooli pakutavad õppesuunad gümnasistidele, valikained ning õppetööväline huvitegevus. Vähem oluliseks ei peetud ka keskkonda, kus kool asub – kas läheduses on teater, kino, võimalus sportida ja muu selline. Mõne noore arvates saaks põhiliseks kaalukausi langetajaks tuttavate olemasolu gümnaasiumis või piirkonnas.
Rakvere gümnaasiumi õpilasesinduse meelest on praeguste gümnasistide jaoks solvav riigi selline lähenemine, et mitu protsenti põhikoolilõpetajatest peaks suunduma gümnaasiumi ja kui paljud peaksid jätkama õpinguid ametikoolis. Haridusministeeriumi kava järgi peaks protsentuaalne jaotus olema tulevikus vastavalt 60 ja 40 protsenti õpilastest. Noorte meelest jätab see aga mulje, nagu otsustaks riik õpilaste motivatsiooni üle.

Protsentuaalne jaotus tekitab ka küsimuse, kas gümnaasiumi peaksid pääsema üksnes õpilased, kes asuvad keskkoolijärgselt kõrgkooli õppima, või saavad võimaluse tulevikus ka need, kes lähevad pärast üldkeskhariduse omandamist ametikooli kutset õppima. Marge Lepiku sõnutsi on praegu 12% neid noori, kes ametikooli järel veel ka kõrgkooli lähevad, ning see protsent on kurvastavalt madal.
Paljude õpilaste puhul on selge, et pärast põhikooli lõpetamist ei olda oma edasistes valikutes veel kindel. Eriti võib seda juhtuda poistega, kelle areng on tüdrukute omast aeglasem ning kes just seepärast gümnaasiumi edasi ei lähe ja nende haridustee jääb seega poolikuks.
Kohtumisel tuli kõneks ka see, et praegune koolide efektiivsuse mõõtmine käib põhiliselt selle põhjal, kui palju õpilasi asub pärast gümnaasiumi lõpetamist kõrgkooli ja kui paljud suunduvad tööturule.
Noorte arvates ei näita kohe pärast 12. klassi lõpetamist ülikooli siirdumine aga seda, kas keskkool on andnud kvaliteetse hariduse või mitte, sest üha enam noori eelistab keskhariduse omandanuna maailmas ringi reisida ning mõelda rahulikult selle üle, millist eriala siiski tahaks edasi õppida.

Kohtumise lõpus jäid kõlama mõtted, et kuigi riigi ja omavalitsuste tasandil on räägitud gümnaasiumireformi puhul igakülgsest koostööst koolidega, on õpilased sellest koostööst kummalisel kombel välja jäänud.
Lisaks rõhutati ka koolidevahelist koostööd. “Selle asemel, et võtta koolidelt ära nende nägu, tuleks teha enam koostööd. Näiteks tuleviku gümnasistil võiks olla võimalus valida õppeaineid ka gümnaasiumide vahel,” kõneles kohtumise lõpus Eva Kaarin Viise.
Edasiste sammudena nägid kõikide koolide õpilasesinduste liikmed võimalust kaasata gümnaasiumireformi arutellu üliõpilased, kes saaksid tagasivaatavalt öelda, mis praeguse koolivõrgu juures ilmtingimata korrastamist vajaks.
Eesti Õpilasesinduste Liidu eestvedamiselt toimuvad mitmes Eesti maakonnas arutelud koolivõrgu reformi teemal.
Arutelude eesmärgiks on teavitada noori gümnaasiumivõrgu korrastamise sihtidest, põhjustest ja võimalikest reformiga kaasnevatest probleemidest ning sellest tulenevalt saada adekvaatne ja laiapõhjaline õpilaste arvamus.