Alguses tekitas küll hirmu see, et kõik on võõras ja täpselt ei teagi, kus miski asub, aga linna vahel ekslema hakates mõistsin ma, et Rakvere on vägagi sarnane Viljandiga. Ümberringi on rahulik ja vaikne, kõik on jalutuskäigu kaugusel ehk ideaalselt saab hakkama autota. Inimesed, kes tuleva tänaval vastu, naeratavad ja jätavad mulle mulje, nagu teaksid ja tunneksid nad mind juba aastaid. Linna vibe on avatud meelega ja täis tahet. Potentsiaali on, et jõuda kaugele.
Olles tänaseks elanud siin üle nelja kuu, mõistsin ma ühel hetkel, et soovin kuidagi panustada kogukonda ja selle arengusse, eelkõige läbi kultuuri. Nii ma siis proovisingi sellega algust teha, osaledes 28. septembril Rakvere teatri korraldatud kultuuridebatil. Soovisin aru saada, kes on need inimesed siin kogukonnas, kellega koostöös saaksin ma kogukonda kultuuri kaudu panustada. Ühel hetkel avastasin ennast mõtlemas mõtet, mis on minu, noore inimese motivatsioon, et siia jääda. Ma ei ole varemalt Rakverega kuidagi seotud olnud, kuid soovin siin jätkata. Kui oleksin selle küsimuse tõstatanud debati ajal, kas mulle oleks põrgatatud küsimus tagasi? Või oleksin ma saanud vastuse? Seda ma ei tea. Küll aga huvitavad mind väga vastused järgmistele küsimustele: millised on Rakvere linna kohaliku inimese mured ja rõõmud, millistest üritustest ja mis laadi kultuurist ta puudust tunneb?
:format(webp)/nginx/o/2021/10/08/14124886t1h84a2.jpg)