Rõhutatult mainis peaminister oma sõnavõtus Rootsit, kes on ACTA-le oma allkirja andnud. Sinna otsa tsiteeris peaminister Õhtulehte. Kas härra peaminister ei andnud mitte oma sõnavõtuga vihjet hiljuti Rootsis seaduslikuks usundiks registreeritud kopimismi usundile?
Nimelt võib rohuks ACTA vastu osutuda usuvabadus. See võib narrilt naljakas olla, aga leian, et kopimismi omaks võtmine ja seadustamine ka Eestis oleks võimalik rohi võitluses juba ette allkirjastatud ACTA leppega.
Mida tegi peaminister infotunnis – ta tegelikult ju kopeeris ajalehes öeldut avalikult oma ametlikus sõnavõtus. Kas meie peaministrit võiks nimetada kopimistiks?
Järgmisel päeval kopeeris kultuuriminister valitsuse pressikonverentsil jällegi Ansipi öeldut, järelikult on meie valitsejad enese teadmata või teadlikult omaks võtnud Rootsis seadustatud usundi – kopimismi, mis oma konstitutsioonis ütleb, et internet on püha ja info levitamine digitaalselt on püha kohustus.
Tule vastu võideldakse tulega, võiks öelda olukorra kohta, kus valitsus ei kuula rahvast ja rahvas ei tohi lubada valitsejatel tegutseda põhiseadusest kõrgemal olevana, kuigi pärast Euroopa Liiduga liitumist oleks võinud Eesti vabariigi põhiseaduse praktiliselt ajaloo prügikasti visata.
Leian, et ka ACTA vastu on võimalik võidelda valitsusele harjumuspärase JOKK-süsteemi abil.
Sisuliselt võib kõiki inimesi, arvutikasutajaid, kes kunagi mõnest digitaalsest dokumendist koopia on teinud, kopimistideks pidada – seega usuga kaitstuks, tõmmates küll koti pähe ACTA artiklile 11, mis kohustab teenusepakkujaid tegema autoriõiguste omanikega koostööd ja edastama neile infot õiguste rikkumises kahtlustatavate identifitseerimiseks.
Nii peavad teenusepakkujad edastama delikaatseid isikuandmeid ilma kohtuliku järelevalveta andmenõuete põhjendatuse ja edasise andmekäitluse üle üksnes kahtluse põhjal ning tõendusmaterjali kogumise eesmärgil (copy paste Wikipediast).
Siinkohal saavad kopimistid nimetada tegevust usuliseks diskrimineerimiseks.
Tegelikult jälgivad meie internetitegevusi juba niigi paljud organisatsioonid ja ettevõtted. Alustades Google´ist ja lõpetades suhtlusportaalidega, kus me oleme end ise registreerinud ja kuhu avalikult oma delikaatseid isikuandmeid jaganud.
Ühest JOKKist veel. Nimelt elamislubadest. Paljud meelelahutusettevõtted mäletavad kultuuriministri kurikuulsat otsust tõsta käibemaksu.
Kui rahvasaadik ja valitseva erakonna liige lubab endale sellist nišiäri, miks ei võiks siis meelelahutusettevõtted, kelle tegevust käibemaksutõus kibedalt mõjutas, seda teha ja mõelda näiteks elamuslubade müügile.
Sisuliselt ei muutuks midagi, ainult pileti või pääsme asemel võetaks kasutusele luba, sedapuhku elamusluba. Riigile tehtaks ninanips seoses käibemaksuga ja nn piletitulu kasvaks.
/nginx/o/2011/12/06/866282t1h0dff.jpg)