Just Hollandi madalad rohumaad sobivad valgepõsk-lagledele kõige paremini talve möödasaatmiseks, aga kuna ka meie põllud ja heinamaad on neile igati meele järele, ei raatsita sageli enne lume tulekut edasi lennata. Kuna lagled lendavad rändel 500–700 kilomeetrit järjest, on ju Holland vaid mõne päevateekonna kaugusel.
Mida pikemalt need väikesekasvulised hanelised meil peatuvad, seda suuremat meelehärmi nad põllumeestele tekitavad. Eriti kevadel, kui orasepõllud oma peatuspaigaks valivad. Siin veedetud nädalate jooksul suudavad nad paljaks süüa tuhandeid hektareid orasepõlde ja kultuurkarjamaid. Tõsi küll, põllumeestele maksab riik hane- ja laglekahjustuste eest kompensatsiooni, kuid see ei korva tegelikke ja kõiki kahjusid. Kui lagled teaksid midagi eraomandist, kas nad siis ka võõrale põllule maiustama maanduksid? Omal neil ju põlde pole ja pealegi on kombeks külaliste vastu lahkust üles näidata. Samas on ka külalislahkusel piirid ja nii ongi viimastel aastatel suurte põllukahjustuste piirkondades lubatud laglesid küttida. Kindlate reeglite järgi, sest tegemist on ikkagi looduskaitsealuse liigiga, kelle arvukus on alles viimastel aastatel hüppeliselt tõusnud. Seda looduskaitseliste meetmete rakendamise tõttu nii tema pesitsus- ja talvitusaladel kui ka rändeteedel.
