Kolumn: lollidelt tulebki hääled ära võtta

Teet Suur. Foto: Sten Semjonov

Sügise ilusam pool veel kestab, nii kuldne ja nii värviline, igaühele oma. Sügises on asju, ja sellesse ilusse on lihtne igapäevakohustuste ja eesootava sügismasenduse eest ning ennetuseks kaduda. Juba hoolega kokkukuhjatud puulehed tekitavad pargis kiusatust sinna sisse hüpata. Jääb ära, sest ka esmapilgul tühjana näivas pargis on ikka keegi silmapiiril.

Meie põhjamaine loodus oma kulgemisega aastaajast aastaaega liigub omasoodu, annab rahu ja tasakaalu just siis, kui maailm võib paista hulluna ka siin tuttavail tänavail. Keskenduda saab hoopis enda loodud meeldivale mullile. Häid emotsioone ja rahulolu pakuvad koosolemised toredate inimestega, seda näiteks juba viiendat aastat teatrimäel toimunud filmifestivalil. Sinna muidugi selle vastased ei satu ja nad ei teagi, mis see on. Kuid fännid planeerivad pika filminädalalõpu oktoobrisse juba mitmendat aastat, neid on järjest rohkem. Ning neile, kohaletulnuile, on väike linn palju sisukam ja pakub väärt filmielamusi.

Linn vastab samuti tänuga. Samal ajal sügislehtedena kirjude filmidega ja aruteludega teatrimäel sajab lehti üle linna postkastidesse, milles mitmes vormis teavet valikuvõimaluste kohta valimistel. Kõige rohkem pakkusid need alguses üllatusi: kuhu valimisnimekirja keegi seekord on maandunud ja kes seal siis enda tõelise näo ja võimaluse lõpuks leidnud. Kogutud populaarsus peab ju kindlustama edu, mis viib antud juhul sammukese lähemale võimule. Olgu selleks kasvõi kihutamine ühiskonnana tunnelisse, kuid tunneli lõpus peavad valguse süütama hoopis teised. Need, keda on hea praegu mitte kuulata. Mõned püüdlused otsustajate ringi pääseda paistavad kummalised, justkui oleks tegu mingi mänguga, millel pole sügavamat sisu. Kuid valituks saaja on oma valija nägu.