/nginx/o/2016/02/26/5097837t1h6e47.jpg)
/nginx/o/2012/02/09/949476t1ha362.jpg)
Ametisse värvatud rahvaloendajad lahendavad praegu koolitustel mitmesuguseid ülesandeid, et juba järgmisel nädalal asuda külastama neid, kes jaanuari e-loendusel ennast loendamata jätsid.
Loendaja valmistub uksele koputama
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvaloendaja saabus küsitletava juurde, on ennast sisse seadnud ning ulatab inimesele kaardid, kus kirjas valikvastustega küsimuste vastusevariandid.
Need lihtsustavad nii loendaja kui ka küsitletava elu: vastaja näeb vastusevariante, samas ei pea loendaja neid ette lugema, selgitab ringkonnajuht Kristiina Saar.
“Hakkame kõigepealt leibkonnaankeeti täitma. Mitu leibkonda elab sellel aadressil?”
“Elab üks leibkond.”
Loendaja küsib eluruumi aadressi ning sisestab selle arvutisse. Vastaja vaatab, mida loendaja kirjutab.
“Selline teguviis on lubatud, sisestatava info jälgimiseks võib vastaja ka loendaja kõrvale istuda,” lisab Saar jälle täpsustuseks.
Kirja pandavad andmed on õiged ning liigutakse järgmiste küsimuste juurde.
“Vaatame kaarti leheküljel number üks. Missugust tüüpi on see eluruum?”
“Mina valin vastusevariandi number kolm, see on eramu.”
“Vaadake kaarti leheküljel kaks. Milline on eluruumi asustatus?”
“Selles eluruumis elab püsivalt vähemalt üks Eesti elanik. Ehk siis vastusevariant number üks.”
“Ma palun, et te nimetaksite kõik selle leibkonna liikmed, kes on 2011. aasta 31. detsembri seisuga elanud püsivalt sellel aadressil.”
Kristiina Saar selgitab taas, et kuna loendusmomendist on möödas juba poolteist kuud, on väga oluline, et loendaja rõhutaks loendusmomendi kuupäeva, mis oli 31. detsember 2011, sest selle aja jooksul võib leibkonna koosseis muutunud olla, ehk on keegi sündinud või surnud. Sellelegi küsimusele vastatud, liigutakse edasi ja nii kuni kõigile küsimustele saab vastatud.
Niisugune rollimäng on üks osa viiepäevasest koolitusest, mis kõigil 16. veebruaril tööle asuvatel rahvaloendajatel läbida tuleb, sest kuigi loendajate seas leidub neidki, kes on varem seda tööd teinud, paljudel taolist kogemust pole.
Piirkonnajuhi sõnul ei ole rahvaloendajatel ühist nimetajat: osa inimesi on selle ameti valinud, sest olid töötud, samas on selliseidki, kellel kindel ametikoht, mille kõrvalt saab küsitlejatööd teha.
Väga oluline osa on ettevalmistuses videokoolitusel.
“Välja on töötatud tüüpolukorrad, mida esineb kõige rohkem,” lausus Saar, täpsustades, et loendada tuleb tavaleibkondi, kodutuid, aga küsitlemas peab käima ka asutustes. Lisaks sellele, et loendatakse rahvastikku, loetakse üle ka eluruumid.
Üks rahvaloendajatest, kes 16. veebruarist tööle asub, on Katrin Ritson.
Loendajana on naine ametis esimest korda, kuid püsiva töökoha ja töötukassa konsultandi soovitusel otsustas ta ennast proovile panna.
“Leidsin, et mul ei ole midagi kaotada, ma saan suhelda ja inimeste juures käia,” pidas Ritson tööd põnevaks.
Kodutööd on tal juba enne koolituse algust tublisti tehtud, läbi on töötatud loendajat abistav loendusjuhend, mida asjaosalised ise piibliks kutsuvad. Kui Ritson rahvaloendaja ameti juures üldse midagi kardab, on need kurjad koerad.
Ringkonnajuht Kristiina Saar ütles, et võimalikud ohud ja ohtlikud piirkonnad on nii kohalike omavalitsuste kui ka kohalike konstaablite kaasabil eeltöö käigus juba välja selgitatud.