Väike vaikne elektrijutt

Kristjan Svirgsden. Foto: Marianne Loorents

Kui televiisorist öeldakse, et minge metsa, siis ma teen kohe ukse lahti ja lähen. Enne kui aru saan, et ma ju elangi metsas. Pole eriti kuskile minna. Aga kuulekas. Eks ole. No vot. Ja televiisorist on aastaid öeldud, et elektrit peab kokku hoidma. Ei tohi lasta voolata. Ma käingi pimedas kempsus ja järgin muul moel režiimi. Viimati oli vist Ratas, kes jälle ütles. Paar aastat tagasi. Ma ei osanud enam kuskilt kokku hoida. Aga kuna pendeldan maa ja linna vahel, siis hakkasin linnast lahkudes elektrit välja lülitama. Varem ei lülitanud. Nüüd lülitasin. Välja.

Ja sain varsti Eesti Energialt e-kirja. Kus teatati, et kuna mina tarbin elektrit nii neetult vähe, ei ole neil mõtet seda üldse minuni tuuagi. Esimese hooga ei saanud aru, mismoodi nad seda elektrit mulle eraldi toovad. Teised inimesed elavad ka ju selles majas. Ja sellel tänaval.

Ja sain varsti Eesti Energialt e-kirja. Kus teatati, et kuna mina tarbin elektrit nii neetult vähe, ei ole neil mõtet seda üldse minuni tuuagi. Esimese hooga ei saanud aru, mismoodi nad seda elektrit mulle eraldi toovad. Teised inimesed elavad ka ju selles majas. Ja sellel tänaval. Aga selgus, et jutt käib ikkagi minust.