Nädala lind ⟩ Hakk

Hakk oksal istumas. Foto: Peep Veedla

Just oktoobris on hakinoorukite arvates see aeg, mil kodukandis juba piisavalt ringi vaadatud ja hing ihkab kaugemaid paiku kaeda. Said nad ju juba enne jaanipäeva tuule tiibadesse, olles enne oma esimese elukuu veetnud kas lärmakas ühiselamus kusagil kirikutornis või mujal müürilõhedes, õõnsate puudega mõisapargis või koguni korstnas.

Muidugi on suur hulk noorukeid pärit ka maalt “üksiktaludest”, milleks on õõnsad betoonist kõrgepingepostid. Nemad on vaikuses kasvanud ja esialgu lärmakasse seltsingusse sattudes on küllap sama kohmetud kui inimühiskonnas linna kooli sattunud maalapsed.

Aga öeldakse, et inimene harjub kõigega, nii ka hakid – harjuvad nemadki. Kisavad kõik ühtmoodi kjakk-kjakk ja küllap naudivadki seda lärmi, mida üks korralik mitmesajapealine hakiparv kuuldavale laseb. Iseasi, kas ka inimene selle lärmiga harjub ja lepib. Aga just inimasulates meeldib hakiparvedel paikneda. Just siin on kõige paremad toitumis- ja pesitsemistingimused.