Anneli Rahkema: “Tore oleks teatrit inimestele lähemale tuua”

Rakvere teatri näitleja Anneli Rahkema looduna on kümne aasta jooksul lavalaudadele ilmunud Potsataja ja Armuline Proua, Karu-Kati ja Leena, Käpipuu ja Karin Paas.

FOTO: Rakvere Teater

Näitlejanna tegelaskujude taga on sündinud ja sirgunud Rakveres. Teatrikoolis käis Viljandis, aga lavatee algas juba Rakvere reaalgümnaasiumi laulu- ja mänguseltsis Karla ja nüüd kulgeb üheteistkümnendat hooaega siinses teatris.



Aega enne kooliteatrit on Rahkema kord muigamisi nimetanud pätieluks.

“Ma olen uhke selle aja üle, mis oli,” ütleb näitleja. “Ega ma midagi halba teinud. On, mida meenutada: lihtsalt naerda selle üle, et tõesti ühe noore inimese elu kõige tähtsam highlight oli, kui ta jäi bussikontrollile vahele.”

Kooliteatrikatsetele läks Rahkema, et “tolgendamise” asemel midagi asjalikku teha. Ja siis ... “Ma läksin kooliteatrisse ja juhendaja Tiina Kippel ütles, et on etluskonkurss. Ta andis mulle ühe luuletuse – ma ei mäleta täpselt, mis see oli. Aga ma sain sealt konkursilt esikoha. Ma polnud elus luulet lugenud ja ma võitsin. Olin nagu puuga pähe saanud. See oli hetk, kui tundsin, et olen oluline. Tavaliselt ikka kujutatakse ette, et ehitad midagi käegakatsutavat valmis, siis inimesed kiidavad sind. Aga see, et loed luuletust ja inimestel on hea meel, oli natuke imelik. Nüüd, näitleja olles, see nii imelik ei tundu.”

Kohe pärast gümnaasiumi tuli Viljandi kultuurikolledži teatrieriala III lend, õpiaastad 1997–2001, kursuse juhendaja Andres Noormets.

“Kes mõttemaailma küpsemaks muutis, oli Andres Noormets,” meenutab Rahkema olulisi erialaõppejõude. “Kes õpetas kerget ärge-pabistage-kõik-on-korras-kui-teil-midagi-valesti-läheb-siis-teid-ei-lasta-päevapealt-lahti-suhtumist ja seda, kuidas proovides ja töö ajal hakkama saada, oli Ingomar Vihmar oma mõnusa huumoriga. Meie kursusel oli temaga hästi hea klapp. Ja muidugi Kaarin Raid, kes oli täiesti ... Ma ei oska seda sõnadesse panna, mida ta meile õpetas. Võin lihtsalt öelda, et kõik tema räägitud lood on mul hästi meeles. Olid Tšehhovi “Kajaka” proovid, järsku ta hakkas rääkima oma noorpõlvest. Algul mõtlesin, miks ta seda mulle praegu räägib, aga ta lõi pildi lavastuse atmosfäärist. Ma sain atmosfääri kätte, sain temalt ühe väga ilusa loo. See, kuidas ta seda esitas, andis jube palju. Ta õpetas, et näitleja ja lavastaja vahel käskude ja keeldudega ei tee mitte midagi. Väga kihvt kõneõppejõud oli Tõnu Tepandi. Oli tore, kuidas tema alustas oma kõnetunde. Just sel ajal hakkas ta miskipärast poliitikat tegema ja rääkis sellest hästi värvikalt. Unustas vahel ennast ära ka. Proov ei olnudki võib-olla nii meeldejääv kui see, mis seal ümber oli, see mull, mis mõtlema pani.”

III lennust on moodustunud loominguline ühendus nu.unioon, selle kursuse lõpetanute tegemised näikse olevat kantud ühisest maailmatunnetusest.

“Me saame kursusega praegu läbi paremini kui ei kunagi varem,” tõdeb Rahkema. “Kooliajal ei olnud me sugugi nii väga tore ja ühtne kursus. Ilmselt igaühel oli väga kindel siht silme ees, kõik kohutavalt tegijad tüübid enda arvates, et isegi ei tundnud ühtsusest puudust. Kui oli vaja midagi valmis teha, siis me tegime valmis, aga uksed paukusid. Kui õppejõudu kõrval ei olnud, siis mindi ikka emotsionaalseks. Kõik tahtsid olla peaosas. Sellepärast oligi raske.”

Kümme aastat pärast teatrikooli, 2012. aasta alguses, on Rahkema laval Armulise Prouana “Toatüdrukutes”, Mariena lavastuses “Kui Harry kohtas Sallyt”, Leenana “Tuulte pöörises” ja Larissana “Kaasavaratus”. Ligineb “Armastus tööpostil”, äraootavaina seisavad “Kaelkirjaku” Kai ema ja Barbie ning “Vargamäe voonakese” Karin Paas. Köitvalt eriilmeliseks mängitud kujud.

“Kui eesmärk on teha teistsugust rolli, siis oled lõksus, siis kümmet aastat küll teatris välja ei vea. Olgem ausad, aastas tuleb ju keskmiselt kolm-neli rolli. Kui niimoodi lasta iga aasta, et nüüd ma üllatan ja olen teistsugune, siis, ma kardan, on peagi valgetes kitlites inimesi oodata, kes järele tulevad ja rahulikumasse kohta ära viivad,” arvab näitlejanna ise.

Rolli loomine on praktiline tegevus ja algab alati nullist, usub Rahkema. Lõpuni kõike lahti seletada ei pea ta alati õigeks, ütleb vahel proovisaalis lavastajale: mis ma siin ikka räägin, ma näitan.

“Väga kihvt on vaadata kõrvalt kolleege, kes viitsivad rolli kallal peensusteni urgitseda,” leiab näitlejatar. “See, kas tegelane lonkab või tal on prillid või pikad või lühikesed juuksed, on juba lisavidin. Aga erinevaid iseloomujooni – mõnel päeval ei tule neid üldse proovis, mõnel päeval tuleb hästi palju – lisada kogu aeg juurde. Ja see on kihvt tunne, kui sa ise mängid ja tunned, et see on inimene. Mitte ma ei saa öelda, et ta on hea või kaval, vaid ta on inimene, kes on pandud mingisse situatsiooni. Roll koosneb ikkagi iseloomujoontest, kuidas tegelane mingil hetkel käitub. Sa mõtled selle tegelikult välja. On jube kihvt, kui sa suudad seda, mis on tekstis kirjas, väänata nii, nagu ise tahad. Kui kirjas on, et tegelane ütleb “Ma armastan sind”, ja ma suudan ta laval väänata nii, et see kõlab nagu “Ma vihkan sind”, siis see on juba väga hea.”

Rahkema arvates on perfektse rolli tunnuseks, kui vaataja ütleb pärast etendust näitlejale: “See ei olnud üldse sina!” Tihti seda ei juhtu, möönab ta.

Rohkeid rolle lastelavastustes peab näitleja oma lemmikuteks, meenutades toredat koostööd lavastaja Kaarel Kilvetiga. Ent sõnab, et on õnnelik iga saadud osa üle.

“Mõnus prooviprotsess on see, kui inimesed on teemaga kaasas. Loomulikult on maja emotsionaalseid inimesi täis ja minnakse närvi. Näen, et tuntakse huvi, ei ole seda, et tullakse kella üheteistkümneks proovi ja vaadatakse, millal kell kolm saab. Juhtub seda ka, aga ju siis ei ole lihtsalt proovipäev,” arutleb Rahkema ja nimetab näitena viimasest tõeliselt mõnusast töötegemisest Urmas Lennuki suvelavastust “Vargamäe voonake”.

“Ma kuulsin, et Peeter Rästas ja Toomas Suuman tegid oma stseeni ja kõva vaidlus oli. Tohutud metsad kajasid. Keset kuuma päeva tüübid vaidlesid stseeni, Eesti elu ja kõigi meie eksistentsi probleemide üle. See läks nii filosoofiliseks. Jooksin sinna, tahtsin selle vaidluse juures olla. Tihti on nii, et proovis hakatakse vaidlema ja ma mõtlen, et ma ei taha siin juures olla.

Räägitakse teemadel, mis kuidagi ei puuduta lavastust. Just see oli mõnus, et pistsid ka oma nina sinna vahele ja jube põnev oli kuulata. Kas sellega midagi peale oli hakata, on iseasi, aga see oligi protsess. Lavastaja käis mööda tribüüni ja karjus: “Kirge! Kirge on vaja!” Väljas 35 kraadi kuuma, mõtlesid, kust vett saada. See, kuidas lavastaja suutis sütitada, oli super. See oli kihvt prooviperiood. Oleks rohkem selliseid. Võib-olla pole nii palju vaja, hellitan ära ennast.”

Eriline prooviprotsess oli ka Andres Noormetsa lavastusel “Tuulte pöörises”: laua tagant tõusti alles kaks nädalat enne esietendust, seni olid proovid kulgenud puhketoas lugedes, arutledes ja teemaga seonduvaid lugusid jutustades.

“Nagu Noormets rääkis, et enne ei ole mõtet minna lava peale tuiama, kui ei teata, miks midagi öeldakse,” meenutab Rahkema. “Istudes loodi pinnas selle jaoks, et olla täiesti kindel. Kui ma hakkasin liikuma, ei tekkinud mul küsimust ka. Vist korra või kaks lõunat süües Noormets küsis: “On kõik hästi, oled rea peal?” Ütlesin: “Ma olen täiesti rea peal.” Ta on lavastaja, kelle juurde ma saan murega alati minna. Ta teab, et ma ei jää üksi vusserdama ega vaju masendusse.”

Siiralt ja loomulikult kinnitab näitleja Rahkema, et armastab teatrit.

“Põhiline on praegu hoiduda mõttest, et mina olen kogu teatri eest vastutav. Et keegi ei tohi seda, mis me siin teeme, lörtsida ega puudutada. Ma ei ütle, et teater on maailma kõige tähtsam asi ja ainult teatris peab käima ja teatrit tegema, absoluutselt mitte, mingid asjad on palju tähtsamad. Aga tore oleks teatrit inimestele lähemale tuua. Ma ei tea, kuidas seda teha. Võib-olla ma juba teengi seda. Võib-olla ma leiutan jalgratast, mis on juba leiutatud. Aga see tahtmine on nii suur.”

Andres Noormets, õpetaja, lavastaja

Mulle meenutab ta sellist omapäi kõndivat kassi, kes saab väga hästi aru, kus ja kes ta on, aga ei tee sellest erilist numbrit ning laseb asjadel lihtsalt ja loomulikult minna nii, nagu need minema peavad.

Ma pole teda kunagi kuulnud kurtmas või taga rääkimas – see pool paistab temas absoluutselt puuduvat. Või ei näita ta seda välja.

Anneli on tegutseja. Tal on lihtsam tund aega tegutseda kui pool tundi rääkida. Või kui on mingi ainult rääkimise olukord, siis ta pigem kuulab ja salvestab kuhugi enda sisse – ka vihikusse üleskirjutamine pole tema stiihia.

Juba teatrikoolis paistis välja, et selle tüdrukuga pole mõtet pikka juttu ajada, vaid tuleb tal tegutseda lasta. Kui midagi ei tulnud välja või polnud päris see, siis tegi ta analüüsimise asemel heal meelel kohe uuesti ja täiesti uue variandi, siis veel uuesti, siis veel.

Anneli usaldab lavastajat. Ta ei hakka kaklema või vastu ajama, vaid püüab alati ülesande sisse ära mahtuda, sinna oma ruumi tekitada. Ta on kogu aeg tema ise. Ükskõik kuidas ka ei vaata. Ja minule see meeldib.

Toomas Suuman, kolleeg

Annelit tunnen ma ikka vaid kolleegi, näitlejana, inimesena võin teda vaid aimata. Ta ei too kodu, õue ja iseennast eales proovi või etendusele kaasa, või kui, siis vaid aimamisi, distantsilt, ja kindlasti rolli, stseeni, materjali kontekstis. Ma pole teda kunagi kuulnud ennast kuulutamas – ka  kõige suuremate õnnestumiste puhul –, samuti pole ta end eal otse ja avalikult maha teinud.

Tema kollegiaalsus on rahulik, distantseeritud ja lugupidav, vaba isiklikust probleemitsemisest. Ta ei määri end pähe – ta on.
Oma töös otsib ta ennekõike täpsust, ootab seda loomuldasa ka partneritelt, võib lõputult otsida selle täpsuse piire ja on üliharva päris rahul. Samas – temaga laval on äärmiselt kindel ja kerge töötada. Rõõmus oleks vist õige sõna siin. Ta kuuleb ja näeb ja vaatab ja märkab pisimatki detaili, tajub rütmi ja loob sellele üldistusi – partneri ja lavastajana olen tänulik, kui selline näitleja on proovis ja etendusel.

Mõeldes Rahkemale, mõtlesin ühe loo, vahest annab see rohkem selgust.

Mõtlesid inimesed kord nõida põletada, et noh – mis ta kurat nõiub siin! Ajasid riida puid kokku, sidusid nõia sinna kinni, torkasid tule otsa, ise lärmasid ümber lõkke mis hirmus. Puud põlesid raginal, sädemeid lendas, ainult nõid ei võta tuld – muudkui seisab ja vaatab oma põletajaid, endal selline jahe naeratus näol. Noh, inimestel hirm kallal – öö käes, tähedki juba taevas, lõke põleb, aga nõid vaatab ja naeratab. Jätsid inimesed siis oma lärmamise, jäid vakka ja hakkasid nõida vastu vaatama. Ja ennäe – märkasid äkki, et lõke soojendab, et leekide mäng on kena vaadata, ja veel märkasid inimesed, et nõia tuleriit valgustab ööd. Ja et öös on asju.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles