Langenud lehti ei tarvitse kõikjalt koristada

Langenud lehtedesse tasub suhtuda laisalt: riisuda nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Foto: Andri Küüts/Keskkonnaamet

Sügisel haaravad paljud meist innukalt reha järele ja asuvad langenud puulehti kokku riisuma. Paikades, kus lehed meid ei sega, tasub need jätta looduse loomulikku aineringlusse.

Mis oleks, kui jätaksime koduaias, haljasaladel ja parkides lehed riisumata? Eluslooduse loomulik aineringe on täiuslik süsteem, millest tasub eeskuju võtta. Metsas langenud lehti ei riisuta, need lagunevad kohapeal ja rikastavad mulda toitainetega. Midagi ei lähe kaotsi ega jää üle. Ka aias või pargis jõuavad lehtede lagunedes toitained tagasi mulda, sealt aga uuesti juurte kaudu taimedesse. Lagunevad lehed on nii murule, puudele kui ka põõsastele loomulik väetis.

Lagunemisprotsessi kiirendamiseks purustavad paljud aiapidajad lehti muruniidukiga, et kevadeks neist maapinnale palju alles ei jääks. Seda ei tasu tingimata teha eelkõige seetõttu, et nii võivad viga saada paljud lehekihis toimetavad elusolendid. Lehtede all talvituvad näiteks siilid, selgrootud ja teiste seas paljud aiale kasulikud putukad, kes söövad aiakahjureid. Niisiis tasub ka elurikkuse toetamiseks vähemasti mõnedes paikades jätta lehed riisumata. Aeglasemalt lagunevaid tammelehti sobib kasutada näiteks põõsaste all multšina, talvel kaitsevad langenud lehed ka puujuuri külma eest.