Kolumn: hääleröövlid

Tuhat eredat päikest on tõusnud! Miljonid kuldsed kiired läbistavad korstnatest lenduvate suitsusammaste lumivalget tossu. Inimesed on otsustanud. Taas on algamas uus kvadriennaal täis ärevust, lootust ja ootust. Meie peakesed on sooja õhku täis puhutud. Ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Vahepeal on mõnus tunne. Kus nüüd alles hakatakse tegema. Lõpuks! Keegi ei küsi, kus te varem olite. Miks ükski varasem lubadus pole vett pidanud? Parema elu ootuses ja lootuses on ikka lihtsam elada kui ajaloolase kombel minevikus sonkida ja korduvaid mustreid täheldades käsi jõuetult rippu lastes toolileenile langeda. Midagi ei saagi muutuda.

Enamik valitavaid on samad, kes juba aastaid linnapirukat isukalt söönud. Jätmata endale eluõhtuooteks leivakääru taskusse pistmast. Ja uute nägudega käib kaasas arvamus, et need viivad piruka suisa minema. Kuid tagasipilk otsuseeelsesse aega. Täiskasvanud inimesed, ilma igasuguse häbita, tormasid ringi nagu tolmuimejamüüjad või usuhaiged. Pean saama valituks, muidu suren 2021. Täielik klounaad.

Kes jagas konserve, kes kartuleid, kes vallatles pesumasinatega. Inimesi tülitati nende endi kodudes, suruti ennast hoovi, esikusse, tuppa, söögilaua taha, voodisse. Ilma et keegi oleks selleks luba andnud või kutsunud. Puhas jultumus. Sisuliselt on tegu röövimisega. Mölakas tungib tuppa ja surub pensionäri seni, kuni hääle kätte saab. Noa ja püssi asemel relvaks tühjad lubadused ja kurnamistaktika. Alistutakse, et tüütu putukas minema lendaks. Ühest küljest näitab selline käitumine, kui palju paremaks ennast teistest peetakse. Teisalt tekitab küsimuse, kuidas sina, kõrk inimene, suudad ennast niimoodi alandada. Selgrootu limukas.