Kaemus: neid mutreid on vaja

Sayaka Murata "Inimene helendavast klaaskastist" Tänapäev 2021 Foto: esikaas

Üks eesti vanasõna ütleb, et tööst tuntakse tegijat. Lohakalt tehtud töö kuulutab, et tegija on laisk, hoolikas töö annab teada tegija tublidusest. Kõik selge.

Aga milline lausung sobiks iseloomustama olukorda, kui inimene ongi ainult tema töö? Mõnikord öeldakse: peast ametnik. Peast politseinik. Seda sorti väljend siinkohal vist sobibki. Head see ei tähenda, rohkem ikka seda, et peale reeglite, mida inimesele ta töö peale on surunud, ta suurt ei teagi.

Groteskse pildi sellisest tüübist maalib tänapäeva müüdumaid ja huviäratavamaid jaapani kirjanikke Sayaka Murata. Ta lõi oma raamatu peategelaseks Keiko Furukura, kolmekümnendates aastates naise, kes kord sattus tunnitasulisena ööpäevaringsesse toidupoodi tööle ja sai poe osaks. Nii põhjalikult, et temast saigi pood. Lapsena oli tal olnud keerukas sotsiaalsete normidega toime tulla, ent üldiselt näis ta viimaks toime tulevat: lõpetas kooli, asus omaette elama ja läks tööle. Millisesse suurepärasesse paika! Poodi, kus kõik käis nööri mööda! Igal hommikul kordavad teenindajad kooris tähtsaid hüüdlauseid: “Tere tulemast! Olge lahked! Tänan väga!”