Vaade: hea, et enam õpetaja pole

Eva Samolberg-Palmi. Foto: Ain Liiva

Esmaspäeval korraldati paljudes koolides kiirtestimine, testija rollis olid õpetajad, testitavateks õpilased. Nii peaks see siis nüüd hakkama toimuma teatud regulaarsusega, et eraldada terad sõkaldest elik koroonasse nakatunud õpilased tervetest. Selle kõige valguses pean ütlema, et jumal tänatud, et ma enam õpetaja ei ole.

Kõnealusel juhul on tegemist valitsuse hambutu kriisijuhtimise tagajärjel juhtunud apsakaga, mille tõttu lükatakse vastutus olukorra eest eelkõige teistele: küll korrakaitsjatele, küll õpetajatele, küll lastevanematele, küll koolilastele. Samas ronib nakatumiskõver vapralt ülespoole ning võime “uhkusega” troonida Euroopa koroonaeesistujariigina küll.

Kujutagem nüüd ette harilikku koolikeskkonda. Endise õpetajana kujutan seda ette päris hästi, mõni koolikaugem ehk mitte nii väga, aga proovime. Üks selline keskmise suurusega klass, umbes veerandsada õpilast, rahutut, siblivat teismelist, kellele pakub ninas surkimine üksjagu nalja. Ehk saaks vatipulga esmalt pinginaabrile kõrva susata? Seejärel võib selle maha pillata. Kas mahapillatud testipulk enam kõlbab? Aeg kulub. Üheks koolitunniks on endiselt aega vaid 45 minutit. Vaadatakse õppevideot.