Ärapanija, kas sa päriselt tahad sellises maailmas elada?

Karl Gustav Adamsoo. Foto: Erakogu

Millal Sulle keegi midagi halvasti ütles? Ma loodan, et seda pole viimasel ajal juhtunud, aga kui meenutada mõnda viimast olukorda, siis kisub meele ikka päris mõruks, eks? Samas märkad tõenäoliselt teistele ärapanemist ja kiusamist enda ümber iga päev. Seda nii internetikommentaariumides, sotsiaalmeedias mõne postituse all või mõnda klippi vaadates, kus keegi on võetud rambivalguses ette, et ta täielikult maatasa teha.

Mõned nimetavad sellist kiusamisega sarnast käitumist “nauditavalt mustaks huumoriks”, mis peaks olema eestlastele loomupärane. Ei, me ei ole tegelikult loomult sellised – me oleme ise kasvatanud ennast selliseks. Vaevalt see must huumor meil veres on, pigem on paljud meist loonud sellise tooni ja viisi uueks normaalsuseks, kus meile justkui läheks tohutult korda, mida keegi arvab, kuidas käitub või milline välja näeb. Ka mina olen üritanud teistele kirglikult kaasa elada, aga seda nende tugevustele rõhudes, mitte nende elu elades ning järjepidevalt vigadele osutades.

Kindlasti mängib meie omavahelise suhtluskultuuri muutuses rolli praegune aeg – toimetulek viirusega, metsikud poliitdebatid ning selle kõige kõrval teadmatus kogu tuleviku ees. Minu enda tuleviku ees. Loomulikult – kui teemaks on inimeste elu ja tulevik, siis see läheb korda ja toob kaasa soovi kaasa rääkida. Aga kas Sinu poolanonüümne kommentaar reaalselt muudab selles pildis midagi? Vaevalt.