Sõpra tunned kriisis(?)

Mart Rauba. Foto: Ain Liiva

Teate, mis võib juhtuda, kui kaks head sõpra lähevad reisile? Mitte kahe otsa lennupiletite ja broneeritud hotellitubadega puhkusele helesinise laguuni kaldale, vaid piiratud eelarvega eksirännakule läbi tundmatu territooriumi, bussiromuga, mida tuleb tee peal remontida.

Suur tõenäosus on, et ebamugavates, füüsilist pingutust nõudvates olukordades, väsinud ja näljasena, lähevad sõbrad riidu. Seda ei juhtuks, kui nad lürbiksid basseini ääres kokteile. Stressi kogunedes hakkavad nad üksteisele nähvama, iroonitsema ja silmi pööritama, nagu sõber oleks selles süüdi, et sa rohkem ibukaid kaasa ei pakkinud. Kuni lõpuks ühel suurel ristmikul ei suuda nad otsustada, kummale poole keerata. Argumenteeritud mõttevahetus muutub tuliseks vaidluseks, tige räuskamine eskaleerub tõukamiseks ja lõpuks püherdavad sõbrad mudas, üritades teineteist vastu maad suruda.

Selline stsenaarium on hulga tõenäolisem, kui sõbrad ei oska jagada – kirjeldatud loo kontekstis näiteks pole kummalgi olnud õdesid-vendi ja puudub oskus teistega arvestada. Veel tõenäolisemalt läheb madinaks, kui sõpradel jääb vajaka emotsionaalsest intelligentsusest. Sellisel juhul pole enam vahet, kui suur on see tüliõun, mis lõpuks kähmluse käivitab. Emotsioone arukalt ohjavad inimesed säilitavad kriisis jaheda otsaesise, aga kui tunded on kui tuulelipp, siis muutuvad ka väiksed mured kiiresti isiklikuks ja vendlusest saab õelus. Täielikult etteaimatav on sõprade kähmlus juhul, kui kõik nende senised puhkused ongi möödunud vaid helesinise laguuni kaldal.