Kolumn: imestan

Öeldakse vist nii, et kui inimene imestab, siis on temas säilinud piisavalt lapsemeelsust. Lapsemeelsust mõeldakse positiivses võtmes kui avatust, avatust uskumatule, aga võibolla tegelikult võimalikule. Ilmselt olen siis ka lapsemeelne, sest olen kahel pandeemiaaastal imestanud palju. Ja imestan aina edasi.

Imestama pani mõni aeg tagasi muidugi see, et selline erakorraline olukord kogu maailmas on üldse võimalik. Mäletame seda üllatust ju veel küll, ehkki enam see ei üllata kedagi. Praegu imestan selle üle, millise tormakusega tahavad inimesed kõike endist taastada. Kui piiranguid leevendatakse, on üsna kiiresti tagasi kooskäimised, suured ja väiksed, kodudes ja kodust väljas. Tagasi on poed ja kaubanduskeskused, spaad ja hotellid, puhkuse- ja tööreisid, tarbimine kogu täiega.

Eks see on arusaadav ja loomulik, et pärast kodus kinni istumist tahetakse kõike ja korraga. Osalesin tormamises minagi. Oktoobri alguses käisin nädala jooksul kolmel konverentsil. Kaks neist olid poolteist aastat edasi lükatud ja sattusid nüüd toimuma korraga, üks neist välismaal. Neid ei jäetud ära, mina ei loobunud osalemisest. Nüüd on korraks olukord viiruse rindel kehvem ja hoiame hinge kinni, et piirangud ei kestaks sedakorda kaua. Aga ei muud. Me tahame kohe kogu tormamist ja tarbimist tagasi.