Väino Kaldoja: leiva toob lauale ikka töö, investeerimine jäägu kõrvalhobiks

Väino Kaldoja. Foto: Ain Liiva

“Ma olen sündinud Tapa sünnitusmajas,” kinnitab Eesti üks tuntumaid ettevõtjaid Väino Kaldoja. “Minu ema on seal kandis kindlasti rohkem tuntud kui mina. Tema oli elupõline kooliõpetaja, töötas veel 80-aastasena. Mina läksin pärast 8. klassi lõpetamist Tapalt kõigepealt Nõo keskkooli ja siis Tallinna tehnikaülikooli,” räägib mees, kes ehitas üles Silber­auto ja lööb praegu Auve Techis kaasa vesinikkütusel sõitvate iseautode arendamisel.

Lisaks on Kaldoja Eesti Energia nõukogu esimees. Avalikkuse ette ta tühja-tähjaga esinema ei kipu, aga kui annab nõusoleku rääkida, teeb seda pikalt ja argumenteeritult. Eriti kui jutt käib majandusest.

Kui 2019. aasta lõpus hakkasid levima kuuldused koroonaviirusest, siis kas teid kui ettevõtjat tegi see asi kohe ettevaatlikuks või kulus aega, enne kui aru saite, mis on juhtunud või juhtuma hakkab?

Selleks et teada, mis hakkab juhtuma, pidid olema selgeltnägija võimed. Ei, mina küll ei aimanud, mis tuleb. 2020. aasta 24. veebruaril oli veel vabariigi aastapäeva puhul presidendi vastuvõtt Viljandis. Veetsin seal tuttavate-sõprade seltsis aega ja keegi eriti veel ei mõelnud, et suurem kriis on tulemas. Aga juba paari nädala pärast oli selge, et jama on käes. Saatsime inimesi juba kodutööle ja samas nägime, et see asi võib muutuda juhitamatuks. Mäletatavasti oli meil kõige hullem olukord Saaremaal. Otsustasime koos mõne tuttava ja sõbraga muretseda kaitsevahendeid ja andsime neid perearstikeskustele ning Saaremaa haiglale. Ostsime Saksmaalt ühe kiirabiauto, sest tundus, et kõige suurem probleem saab olema haigete transpordiga. See auto tegi hoolega tööd, osutudes väga vajalikuks. Selles mõttes oli hea auto, et juhi ja patsiendi vahel oli sein ilma ühegi ukse või avata, ja seetõttu sobis auto eriti hästi viirushaigusega patsiendi transpordiks, sest autojuhi ja kõrvalistuja oht nakatuda oli väiksem. Ma ei väsi ka siinkohal olukorda kasutamast ja üleskutset tegemast – unustage palun internetisügavustest vandenõuteooriate otsimine ja minge palun vaktsineerima. See on ainuke tee, mis päästab inimesi.

Kas majanduslikus mõttes kõige hullem aeg on möödas või see tuleb veel?

Kui isegi pandeemiaga ühele poole saame, siis, ma usun, jätkub segadust veel tükiks ajaks. Kahjuks on maailmamajandus selline asi, et kui seda vägisi torkima ja reguleerima hakata, siis pikali see kukub. Praegu on kõige suuremad probleemid logistikaga. Konteinerid on seal, kus neid ei vajata, seal, kus kaup on, pole konteinereid. Laevu ei jõuta selles segaduses õigel ajal lossida. Segadust kui palju. Eks see on suure majanduse suur probleem, et ei tohi sekkuda.

Kui pandeemia üleöö lõpeks, siis kui kaua võtaks aega majanduse taastumine?

Ei tea, ei oska seda asjandust küll ennustada. Eks pandeemiat on mitmeti ära kasutatud ka. Kui me vaatame Eesti majandustulemusi, siis tegelikult on need ju ülihead. Ei saa öelda, et kõik on väga halvasti. Ühel hetkel taastub majandus nagunii, aga millal, on väga raske öelda.

Praegu on hinnatõus pea igas valdkonnas – kas see on kellegi soov olukorda enda kasumiks ära kasutada või allub see mingile majandusloogikale?

Nii ja naa. Ühest küljest määrab turg hinna, ja kui nõudlus on suur, siis ongi hind kõrge. Teisest küljest kasutatakse situatsiooni muidugi ära ja hoitakse hinnad tehislikult kõrged. Vaatame energiasektoris näiteks oma idanaabrite poole, kuidas nad gaasi hinda kujundavad. Seal on ju “turuhind” täpselt selline, nagu keegi ütleb ja käsib.

Kahjuks on maailmamajandus selline asi, et kui seda vägisi torkima ja reguleerima hakkad, siis pikali see kukub.

Väino Kaldoja, ettevõtja

Äkki viitab hinnatõus lähenevale majanduskriisile?

Ükski asi ei lähe lõputult üles või alla. Kunagi saabub kindlasti pöördepunkt. Kuna vähemalt meie regioonis on majandus väga pikalt ülespoole läinud, usun ma, et ühel hetkel tuleb varud üle vaadata ja võibolla veidi kehvemale olukorrale vastu minna. See pole välistatud.

Kas tulusa ettevõtlusega saab igal pool tegeleda? Kas on mõtet üldse Lääne-Virumaale oma ettevõte püsti panna – äkki alustaks kohe Tallinnas või veel parem Londonis või New Yorgis?

Mõnes sektoris saab kindlasti ka väikeses kohas resideerudes edukaks osutuda. Aga kuhu ettevõte püsti panna, seda peab sügavalt uurima ja läbi mõtlema. Endale tuleb selgeks teha, mida ettevõte kõige rohkem vajab – kas tööjõudu, ruume, ajusid? Ettevõtte nii-öelda vägisi väikesesse kohta toomine on raske. Eriti tänases olukorras, kus kohaliku omavalitsuse rahastamise süsteem on üles ehitatud üksikisiku tulumaksule elukoha järgi.

See tähendab, et töökohast pole juttu mitte üks sõna, töökoha asukohast ei sõltu maksusüsteemi mõistes mitte miski. Kui omavalitsusel oleks töökoha asukoha järgi mingi oma osa saada, siis võibolla kohalik omavalitsus mõtleks rohkem, kuidas piirkonnas ettevõtlusega lood on. Kuni neid hoobasid pole, ei usu ma, et suuri arenguid väherahvastatud piirkondades olla saab.

Kui tööjõudu pole, siis pole mõtet ka tööstusparke luua.

Väino Kaldoja, ettevõtja

Ometi räägivad kohalikud omavalitsejad kogu aeg ettevõtluse arendamise vajadusest. Vähemalt enne valimisi. Lobisevad nad siis lihtsalt suusoojaks või on neil ettevõtluse arendamiseks siiski midagi võimalik teha?

Võibolla Lääne-Virumaa pole see koht, mida [negatiivseks] näiteks tuua, aga Ida-Viru küll. Seal on taasiseseisvumise algusest saati räägitud, et viime sinna uut tööstust, aga kui hakkame faktipõhiselt asju vaatama, siis ega väga palju sinna juurde tekkinud pole. Need, mis on tekkinud, pole läinud mitte omavalitsuste või riigi püüdluste tõttu, vaid muudel asjaoludel.

Omavalitsused lõid mingil ajal väga usinalt tööstusparke. Mõni läks käima, aga paljud mitte. Kas omavalitsused tegid midagi valesti?

Ma ei oska öelda soovitust, mis peaks olema näiteks Rakvere linna sõnum, et tööstus läheks sinna. Usun, et see minek või mitteminek on ikkagi väga palju seotud tööjõuga. Ettevõtjale on tähtis, et see oleks kohapeal olemas. Kui tööjõudu pole, siis pole mõtet ka tööstusparke luua. Nii-öelda tarka tööstust saab küll igale poole luua, aga üldiselt on see miski, mis tööstusettevõtte Tallinnast välja viib, tööjõu olemasolu.

Aga miks peabki tööd tegema? Palju räägitakse palgavabadusest ja investeerimisest, kahjuks annab ka mõni meediaväljaanne sellele teemale kogu aeg hagu. Inimestel hakkab järjest rohkem tekkima mulje, et tööd ei peagi tegema – pane raha kuskile õigesse kohta ja see muudkui kasvab.

Minu andmetel perpetuum mobile’t veel leiutatud pole. Niisama mitte millestki midagi ei teki. Kui täna ongi hetk, kus tõesti on börsidel ja muudes investeerimiskohtades õnneliku käega võimalik raha teenida, siis on see tänase päeva eripära.

Ma ei ole päris kindel, ja keegi ei saa garantiid anda, et see asi ka homme toimib. Siin peab kasutama ikka eestlaslikku talupojamõistust. Kui on hea teenimise võimalus, siis ei maksa ahneks minna ja kogu raha selle alla panna. Ikka mõistuse piirides. Talitagem nii, et kui peaks halvasti minema, ei satuks pool eesti rahvast probleemide ette.

Teie soovitus lapselapsele, kui saaks valida vaid kahe “ameti” vahel: kas algaja investor või hea hariduse saanud spetsialist tööpingi taga?

Kui suures plaanis vaatame, siis investeerimine saab olla vaid hobi ja õpitud erialal spetsialistiks olemine on see, mis tagab kindluse. Peab arvestama, et investeerimisel on riski määr väga suur.

Meie koduturg on väga väike. Eestlaste väljund ja võimalus maailmas läbi löömiseks on tõsiasi, see, et oleme keskmisest töökamad ja suhteliselt targad ning hea haridusega. See tähendab, et peame olema kiired, teistest ees ja maksimaalselt müüma tulevikus oma ajutegevust.