“Suvitusromaan” – filmikeelne teatritükk, mis jääb natuke kriipima

“Suvitusromaan” – filmikeelne teatritükk, mis jääb natuke kriipima. Foto: Marianne Loorents

“Suvitusromaan” on filmilik lavastus, tunnistavad ka tegijad ise. Väikese müsteeriumi ja suure romansiga trillereid toodetakse enim kinolinale. Igasugune katse selline žanr teatrilavale tuua nõuab vähemalt sama palju mune, kui nõutakse peategelaselt selles karmis loos.

Indrek Hargla teose põhjal Aare Toikka lavastatud tükis tuleb noor kirjanik Ervin (Elar Vahter) südasuviste Virumaa metsade vahele, et kirjutada romantiline seiklusromaan. Toorelt maamehelt üüritud majakeses leiab ta inspiratsiooni, kuid armub sealjuures peremehe pruuti (Anneli Rahkema), sattudes seeläbi ise ohtlikusse põnevusloosse. Lahti rullub sünge pilt sajandipikkusest verisest vaenust kahe perekonna vahel, mis pöördub noorte armastajate vastu.

Ilma lõppu reetmata võib öelda, et “Suvitusromaan” on kirega mängitud, tekitab pinget ja hoiab seda. Loob mitu tegevusliini ja hoiab need väga sirgelt rööpas. Viskab kildugi vahele, liikudes siiski süngete pöörete ja trillerižanri mahlasemate võtete saatel halastamatu kulminatsiooni suunas.