1989 ⟩ Milleks on vaja opositsiooni?

Ants Leemets (1950–2019) selgitas lehelugejatele, mis on opositsioon. Foto: Toomas Huik

1989. aasta lõpus toimunud kohalikud valimised olid teatud mõttes täiesti uus nähtus: esimest korda Nõukogude Liidus tõotasid need tulla vabad, kus kommunistliku partei kandidaatite kõrvale sai esitada alternatiivseid kandidaate.

Nõukogude ajal oli tavaks, et valimistel käis 99,9 protsenti valijaist ja kõik üles seatud kandidaadid said 99,9 protsenti häältest. Seda loomulikult paberil.

Kandidaate seatigi üles vaid sama palju, kui nõukogus oli kohti, sest sisuliselt olid valimised puhas farss. Aga valimas käis nõukogude kodanik muide hea meelega, sest rahva kokku meelitamiseks jagati-müüdi valimisjaoskonnas head-paremat ehk kaupa, mida poodidest saada polnud. Näiteks apelsine. Sageli oli valimisruumi kõrval ka puhvet, kus ei puudunud alkoholgi.