Mida teha, et koos koroonaga ei kaoks ka huvi Eesti vastu?

Karet Kõverjalg. Foto: Silver Raidla

Kui me üldse saame koroonaviiruse puhul rääkida mingist positiivsest mõjust, siis vahepeal katkenud reisimine pani eestimaalasi jälle omaenda koduriigi vastu huvi tundma. Ja mulle tundub, et rõõm avastada Eestit pole lahtunud. Sotsiaalmeedias näeb iga nädalavahetuse järel fotosid meie kaunitest paikadest, käiakse looduses, jagatakse muljeid. Selle üle tuleb ainult rõõmustada. Siseturism pole alati olnud nii heal järjel ja aastakümnete jooksul on toimunud küll suuremaid, küll väiksemaid Eestis puhkamise kampaaniaid.

Linnad nuputasid enda tutvustamiseks tunnuslauseid ja maakonnad otsisid identiteeti. Tundus võimatu võistelda odavlennufirmade piletikampaaniatega ning Vahemere maade mahedate ilmadega, niisiis tuli nuputada, millega kaasmaalasi enda kanti meelitada. Festivalid, külapäevad, kontserdid. Seikluslinnakud, spordibaasid, matkakeskused. Ürditalud, alpakafarmid ja kalurionnid. Väikesel Eestil on palju pakkuda ja tundub, et nüüd on kõik need põnevad kohad lõpuks üles leitud. Mis kõige toredam – populaarseks on muutunud just vabaõhutegevused, mis on haiguste perioodi arvestades väga oluline. Õues tegutsedes tugevneb immuunsüsteem, samas on väiksem nakkusoht.

Muidugi ei saa öelda, et siseturism võlgneb kogu oma viimaste aastate edu koroonale – lõppude lõpuks on selle nimel tehtud ka palju tööd. Aga oma tuntava positiivse taganttõuke viirus siiski andis ja nüüd tasub inimeste kodumaist rännuhuvi omalt poolt ülal hoida. Kuidas siis teha nii, et eestimaalased, kes juba tasapisi jälle rohkem välisriikidesse reisivad, ei unustaks samas meie oma kodumaad?