Tihastega hästi seltsiv puukoristaja on talviti sage külaline toidumajakestes. Ta on tihastest suurem ja tugevam ning konkurentsi korral paneb end ka maksma. Oma voolujoonelise keha, sinihalli ülapoole, lühikese saba ja roostekarva sabaalusega on ta hästi ära tuntav. Läbi silma jookseb puukoristajal must vööt. Ainsa linnuna liigub puukoristaja puutüvedel ka, pea alaspidi. Seda võimaldavad tema laiahaardelised varbad ja pikad küünised.
Looduses otsibki puukoristaja puutüvedelt putukaid, liikudes mööda puutüve nii üles- kui ka allapidi. Linnuteadlaste arvutuste kohaselt suudab puukoristaja päeva jooksul ära süüa 25 grammi putukaid, mis võrdub tema enese kehakaaluga. Sellise tempoga hävitaks ta aastas tervelt üheksa kilogrammi kahjureid, kuid see läheks liiga ühekülgseks. Vahelduseks pistab puukoristaja meelsasti pähkleid, päevalilleseemneid või kaera. Miks mitte ka rasva, kui juba toidumajakesse sai tuldud. Pähklid on puukoristaja eriline nõrkus. Mitmes keeles, nii soome, rootsi kui ka inglise, on ta nimigi pähklitega seotud. Toidumajakeses ta naljalt enne muu toidu kallale ei asu, kui pähklid on otsas. Otsa saavad nad aga päris kiiresti, sest puukoristajal on komme toidutagavarasid soetada. Nii seemneid kui ka pähkleid topib ta lähedusse koorepragudesse, maskeerib need seal võimaluse korral samblatuti või kooretükiga äragi. Näljapäevadel hea võtta. Muidugi ei leia ta pärast kõiki enam üles või leiavad teised linnud. Aga hea rahulik on olla, kui tead, et on tagavarasid.
