Mõtisklusi majadest kultuuri ümber

Georg Otsa filmi näitamine Võsu rannaklubis mullu augustis. Foto: Ain Liiva

Kultuurimajad, rahvamajad, seltsimajad on traditsiooniliselt kandnud seda rolli, mis nende nimetusteski sisaldub. Ehk siis pakkunud kultuurielamusi, liitnud rahvast ja hoidnud käimas seltsielu. Muidugi pole see roll tänapäeval enam sama mis viiskümmend aastat tagasi.

Enam ei sõltu tavakodanik meelelahutuse ega seltskonna otsimisel kohalikust kultuurimajast.

Paljudes paikades tundub olevat sedasi, et kultuurimajas käivad vaid kõige nooremad ja kõige vanemad kogukonnaliikmed. Esimesed satuvad sinna seetõttu, et haridussüsteem on mingis etapis vana kultraga põimunud. Viimased käivad seal rääkimas sellest, mida seal vanasti tehti, või siis viljelemas mõnd muud mõnusat ühistegevust. Ning tore, et käivad. Nende hulgas on ju enim neid, kes lähevad sinna täiesti vabatahtlikult.