R, 9.12.2022

Mõtisklusi majadest kultuuri ümber

Mart Rauba
, ajakirjanik
Mõtisklusi majadest kultuuri ümber
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Georg Otsa filmi näitamine Võsu rannaklubis mullu augustis.
Georg Otsa filmi näitamine Võsu rannaklubis mullu augustis. Foto: Ain Liiva

Kultuurimajad, rahvamajad, seltsimajad on traditsiooniliselt kandnud seda rolli, mis nende nimetusteski sisaldub. Ehk siis pakkunud kultuurielamusi, liitnud rahvast ja hoidnud käimas seltsielu. Muidugi pole see roll tänapäeval enam sama mis viiskümmend aastat tagasi.

Enam ei sõltu tavakodanik meelelahutuse ega seltskonna otsimisel kohalikust kultuurimajast.

Paljudes paikades tundub olevat sedasi, et kultuurimajas käivad vaid kõige nooremad ja kõige vanemad kogukonnaliikmed. Esimesed satuvad sinna seetõttu, et haridussüsteem on mingis etapis vana kultraga põimunud. Viimased käivad seal rääkimas sellest, mida seal vanasti tehti, või siis viljelemas mõnd muud mõnusat ühistegevust. Ning tore, et käivad. Nende hulgas on ju enim neid, kes lähevad sinna täiesti vabatahtlikult.

Selline üldistamine ei ole kindlasti ei täpne ega õiglane kõikide kultuurimajade ega kõikide vanuserühmade suhtes. Küllap ütleks üks keskmine keskealine, et kui midagi tema jaoks huvitavat korraldataks, siis ta läheks vaataks ikka. Ning nendest omakorda pooled päriselt läheksid ka, kui samal ajal telekast vormelit ei näidata.

Rahvamajad ei ole ammu enam sellised kogukonnakeskused kui sajand tagasi. Siiski päris ära unustatud need kaugeltki pole. Ikka käiakse, kui toimub. Ikka toimub, kui tehakse. Ikka tehakse, kui leidub tegijaid. Tegijaid leidub siis, kui tegemisel nähakse mõtet – kui selle jaoks leidub publikut ja väärilist tasu ka tegijale endale.

Küllap ütleks üks keskmine keskealine, et kui midagi tema jaoks huvitavat korraldataks, siis ta läheks vaataks ikka. Ning nendest omakorda pooled päriselt läheksid ka, kui samal ajal telekast vormelit ei näita.

Kokkuvõttes võiks tahta rahvamajade teemat siduda maakohtade elujõulisusega, rahvastiku vananemise ja vähenemisega. Aga alati ei saa ka, kuna vastupidiseid näiteid leidub igas suunas. On tohutult väikeseid kohti, mille kultraelu kihab, ning keskmisest suuremaid asulaid, millel kõik eeldused olemas, aga toimub vähe. Eelmisel aastal kuulsin teises Eesti otsas elavalt sõbralt, et nende kandis eelistasid noored ühel ööl kohaliku rahvamaja äsja valminud fassaadi hoopis sodiks peksta. Aga ka neile oli vähemalt antud võimalusi mitte olla idioot, rahvamaja pakutav oli üks neist. See ongi oluline. Inimese kultuuritus saab ta nagunii mingil päeval kätte, aga tähtis on anda võimalus.

Viimasel kahel aastal pole rahvamajade-kultuurimajade suurim vaenlane olnud muidugi kultuuritus, vaid koroona. Kooskäimised on raskendatud, tähistamine on asendunud tühistamisega. Ajavaim on selline. Kuid ajad arenevad kiiresti ja varsti pole probleem enam viiruses, vaid viirusevastase võitluse inimkahjudes, vaimses tervises ja lõhestumises. Ning siin võiksid kõik meie kultuurivedurid kaasa mõelda, mida ja kuidas teha annaks. Kindlasti nad juba ka mõtlevad. Edu neile!

Märksõnad
Tagasi üles