Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/02/14/957134t1hb38f.jpg)
Rakvere gümnaasiumi geograafia- ja inimesõpetuse õpetaja ning ametiühingu usaldusisik Eve Raja on valmis 7. märtsil streikima, sest missioonitundest õpetajaametis ei piisa, vaja oleks suuremat palka, mis tooks ka noori õpetajaid kooli.
Eesti inimene ei jookse naljalt barrikaadidele ega tiku ka streikima. Kas õpetajate streik on vahend teie nõudmiste saavutamiseks?
Ma arvan küll, et see on vahend meie nõudmiste saavutamiseks. Me oleme osa demokraatlikust ühiskonnast ja teatavasti demokraatlikul ühiskonnal on väga suur võim otsustada ja juhtida otsuseid soovitud suunas. Üks õigus on ka õigus streikida.
Põhjus, mis streigini viinud, on see, et eesti õpetaja on olnud väga kannatlik, väga missioonitundeline, mõelnud kogu aeg sellele, kuidas noortega hakkama saada. Aga eesti õpetaja tahab ka elada. Olukord on küll üle riigi raske, kõigil on raske, aga nüüd on asi sealmaal, et meil ei ole inimesi, kes tahaksid tulla õpetajaks, sest teatakse, et sama haridusega, mida nõuab õpetajakutse – kõrgharidus, magistrikraad –, on võimalik teenida palju kõrgemat palka palju väiksema närvikuluga.
Käisime Tallinnas sügisesel miitingul välja veksli, et hakkame streikima. Kõigepealt ei usutud, et me üldse välja läheme – me läksime, näitasime, et oleme jõud. Nüüd me näitame seda, et me ei rääkinud tühja, et oleme valmis minema streigini. Me ei streigi kellegi vastu, me tahame näidata, et meil on õigused, meie samm on osa demokraatiast.
Tavaliselt streigitakse seni, kuni saavutatakse oma nõudmised. Kas üks kuni kolm päeva on õpetajate streigiks piisav?
See on ikkagi hoiatusstreik. Me näitame, et oleme nõus minema streigini välja.
Õpetajate streike on olnud Eestis ka varem. Kas siis saavutasite seda, mida tahtsite?
90ndatel oli tunniajaline hoiatusstreik. Algselt tundus, et saavutasime, aga aeg läks edasi ja nüüd tundub teisiti. Kui me algselt nõudsime palgatõusu, siis meil tõsteti koormusnormi. Nüüd me räägime mõlemast: nii palgatõusust kui koormusnormide alandamisest, piiride paikapanemisest.
Euroopa riikide võrdluses oleme PISA uuringus esikümne seas. Võtame koormusnormid – need on meil väga kõrged. Võtame palgataseme – oleme Euroopas viimased. See ei ole ju normaalne. Me teeme tohutu töö oma vabast ajast ja vabast tahtest.
Neid uuringuid on väga palju, näiteks oli meie kool valitud 500 Euroopa kooli hulka, mille õpetajate nädalakoormusi uuriti. Tuli välja, et oleme Euroopa mõistes väga suure koormusega õpetajad. Üks asi on see, kui sa annad 22 tundi, teine asi aga see, kui valmistad tunnid ette, parandad pärast tööd.
Kas siis Itaalia ja Prantsusmaa õpetajad ei kuluta nii palju aega tundide ettevalmistamiseks ja tööde parandamiseks?
Eks nad ikka kulutavad, aga nende palganumbrid on samuti teised. Nende miinimumpalgad algavad tuhandest eurost. See ongi erinevus. Meie õpetaja peab sageli otsima endale lisatööd. Algklassiõpetaja on näiteks pikapäevarühma kasvataja, annab lisatunde. Maakoolide õpetajad käivad korraga mitmes koolis tunde andmas. Meie maakonnas on inimesi, kes käivad kolme kooli vahet, väga palju, sest muidu lihtsalt ei saa hakkama.
Praegu on noorempedagoogi palga alammäär 608, pedagoogil 644, vanempedagoogil 736 ning pedagoogil-metoodikul 888 eurot. Kui suur on keskmine õpetaja palk Lääne-Virumaal?
Meil on Lääne-Virumaal äärmused. Meil on väike maakool, kus absoluutselt kõik saavad alla keskmise palka.
Mis kool see on?
Ma ei saa selle kooli nime öelda, sest seal kehtib omavaheline kokkulepe, muidu see kool suletaks. Tegemist on väikese maakooliga, kus õpetajad leppisid omavahel kokku, et kuna palgaraha on väga vähe, õpilasi on vähe ja ähvardab kooli kuueklassiliseks tegemine, siis nõustutakse töötama väiksema palga eest tingimusel, et kool säilib. Selline pretsedent on Lääne-Virumaal olemas.
Kui võtame selle kooli palgataseme, mis on ääretult madal, ja näiteks mõne Rakvere kooli, kus omavalitsus maksab pisut lisa, siis kokkuvõttes jääme palgatasemelt kusagile keskele.
Kui kõrgesti koolitatud arst läheb tööle välismaale, siis kuhu läheb tööle kõrgelt haritud õpetaja?
Täpselt sama trend. Esialgu minnakse välismaale lapsehoidjaks, sest kui pakutakse 50 eurot tunnist, siis miks mitte. Ja muidugi võetakse pedagoogilise kõrgharidusega noor inimene lapsehoidjaks. Keel ära õppida on tänapäeval väga lihtne. Ja on ka keskeas kolleege, kes mõtlevad tõsiselt: mul on lapsed suured ja kergem käia Soomes tööl kui töötada siin.
Selge on see, et mõtlevad inimesed lähevad välismaale tööle. Tean näiteid, et Soome on mindud ka õpetajaks. Keeleõpetajad lähevad näiteks keelekooli ja õpetavad õhtuti täiskasvanuid. Palk on sama, närvikulu väiksem.
Rakvere gümnaasium on suur kool – kuivõrd on sealsed õpetajad ühel meelel streigi suhtes?
Kuna meid on üle 90, liideti ju vene osakond juurde, ei ole me loomulikult ühel meelel. On neid, kes kahtlevad, on neid, kes ütlevad, et streigivad, ja ka neid, kes ei streigi.
Maakonna õpetajatest on umbes 75 protsenti seda meelt, et streikida. Enamik neist on nõus kolmepäevase streigiga.
Mida streik tähendab õpetajale, juhtkonnale, õpilasele?
Õpetajad, kes on streigiotsusele alla kirjutanud, ei tee sel päeval tööd. See tähendab seda, et tunde nad ei anna, ja kui korraldatakse miiting, lähevad õpetajad sinna.
Need õpetajad, kes streigiga liitunud pole, teevad sel päeval tööd. Lapsed on tunnis. Ja kooli juhtkonna otsustada on, kuidas saab tunniandmine korraldatud.
Kas tunnete, et kogukond õpetajaid ja nende nõudmisi toetab?
Nii nagu igal asja puhul, on vastaseid ja toetajaid. On neid, kes ütlevad, et tublid, ja neid, kes ütlevad, et mis te virisete, poolest päevast olete vabad. Seda, mida õpetaja teeb kodus või ürituste korraldamiseks, ei näe keegi. Loomulikult on igal medalil kaks külge.
Ootame, et ühiskond ei materdaks meid iga asja eest. On meediaajastu ja iga väiksemgi viga on kohe meedias ning asja kommenteerivad inimesed, kes sellest mitte midagi ei tea. Tahaks küll soovitada, et enne uurige asja, kui sõna võtate ja kivi haarate. Streigiga tahame ka ühiskonnale näidata, et me ei ole stagneerunud, sellised vanad kröösused koolis. Ilma koolita ei ole ükski ühiskond hakkama saanud, muidu oleme tagasi ajas, kus iga pere õpetas oma lapsi nii palju kui suutis.
Mis oli isiklikult teie jaoks viimane tilk karikasse, et otsustasite streikida?
Asusin tööle üle 20 aasta tagasi, olin siis noor õpetaja. Andke andeks, ma olen praegu oma kollektiivis ka noor õpetaja. See tähendab seda, et meile ei tule noor inimene tööle. Mul on sellest siiralt kahju. Õpin praegu Tartu ülikooli avatud ülikoolis ja näen noori kaastudengeid, ning kui neist mõnelt küsin, miks ta seda õpib, siis saan vastuseks, et pedagoogiharidus annab hea põhja kõigeks. Ja kui küsin, kas ta ka reaalselt tahab õpetajana tööle hakata, saan vastuseks – vaevalt.
Mul on kahju, et oleme noored inimesed koolist ära hirmutanud.
Kui näitame, et oleme küll vanad olijad koolis, kuid ei ole stagnandid, vaid muutustega kaasaminejad, võib-olla see muudab midagi.
Kui vaadata asja riigiisade mätta otsast, siis kust leida raha õpetajate palkade tõstmiseks 20% võrra? Mis nõu annaksite?
See on mu isiklik arvamus. Oleme väga väike riik oma 1,3 miljoni elanikuga, kas meil on vaja nii suurt riigiaparaati? Võib-olla piisaks 51 riigikogu liikmest. Olen nõus, et läbi tuleks viia haldus- ja haridusreform. Aga kõike saab teha mõistlikult, läbi rääkides, arutades. Tasuks kuulata ka neid inimesi, kes seisavad iga päev reaalselt klassi ees. Üks asi on panna koolid kokku, aga me vajame ka, et keegi õpilased kooli kohale tooks, vajame õpilaskodusid, mida näiteks Rakveres ei ole.
Haridust ei saa muuta rikaste privileegiks, sest on ka vaesemates peredes võimekaid lapsi. Otsuseid ei saa teha kiirelt, need tuleb läbi mõelda. Praegu on jätnud hariduspoliitika mulje, et iga minister tahab teha oma reformi. Aga nii hariduses asju ajada ei saa.
Toon näite. Mõni aeg tagasi oli prioriteediks, et põhirõhk peab olema nõrkadel õpilastel ja nende järeleaitamisel. Aga kes selle arvelt kannatasid? Andekad õpilased. Tubli saab ikka hakkama, aga ta jääb ilma võimalusest särada, sest õpetajal lihtsalt ei ole aega temaga tegeleda. Ja ei ole võimalik teha õppematerjale kolmes variandis: andekale, keskmisele ja erivajadusega lapsele. Muuseas, nende materjalide valmistamine ei ole õpetajale tasustatud töö ja nad istuvad tunde pärast tööpäeva lõppu, et anda õpiabi.
Olete 20 aastat nii maa- kui linnakoolides õpetanud. Kas selle aja jooksul on ka õpilased kuidagi muutunud?
Ropendamist on juurde tulnud. Noor inimene teab hästi oma õigusi, kuid ei taha midagi kuulda kohustustest. Ja lapsevanem üritab sageli lükata vastutuse koolile.
Kas õpetaja autoriteet on aastatega langenud?
Jah, ja selle taga on needsamad õigused.
Mis saab edasi, kui streik soovitud tulemust ei anna?
Eks siis vaatame. On haridustöötajate keskliit, kes meie nõudmistega edasi tegeleb. On võimalik pikemaajalisem ja laiahaardelisem streik, aga nii suuri asju me praegu ei eelda. Loodame ikka mõistlikkusele ja koostööle.