“Lõppmäng” – reaalsuse peegeldus absurdivõtmes

Hamm ja Clov on läinud kaduviku teed. Foto: Kalev Lilleorg

Läinud nädalal saatis Rakvere teater Peeter Raudsepa lavale toodud “Lõppmängu” kaduviku teed. Viimast korda vaatajate ees lahti rullunud iiri teatri klassikasse kuuluv Becketti absurditükk jättis siinsesse teatrilukku maha omalaadse ajastumärgi.

Keerulisel koroonaajal välja tulnud ja veidi üle aasta mängukavva kuulunud “Lõppmäng” on end teatriloos kenasti Becketti nime kandvasse riiulisse seadnud. Nagu nobelisti teisteski töödes, on “Lõppmängus” kajastatud ja kokku võetud ühiskonna hetkeolemus. Rakveres lavale toodu jätab lisaks märgi ajateljele, et laval kohtusid Rakvere teatri trupi vanim ja noorim.

​Teatavasti hoiavad Samuel Becketti pärandivardjad siiani rangelt silma peal sellel, mil moel tükid lavalaudadele jõuavad. Ülima täpsusega peetakse silmas, et iga rekvisiit, paus ja teksti edasiandmine oleks kõigil maailma teatrilavadel ühesugune. Just selline, nagu Beckett kirja pani. Nii peaks iga uus tükk tuttav ette tulema, juhul kui lavastatud näidendit on juba kusagil mujal nähtud. Ometi on huvitav tõik, et sõltumata reeglistikust on igaühe sisemine metronoom veidi erinev – igal teatril, igal trupil, igal vaatajal. Isegi vist igal teatriõhtul. Kaduvale kunstile ei ole isegi range kirjanik suutnud range lõplikult kaela riputada.

Mu varasemad kohtumised Beckettiga on olnud ingliskeelsed. Ja imelik küll, ehkki Becketti oma tekst nii, nagu see algupäraselt kirja sai (tõsi, mille ta huvitaval kombel küll ise prantsuse keelest tõlkis!), peaks ehk mõjuma orgaanilisemalt, ei olnud mul varem ta tükke eri truppide esituses vaadates kordagi tekkinud tekstiga sügavamat seost, seega jäi tihti ka teatrikogemus poolikuks. Nüüd koduteatri saalis mõtestus Mati Undi rikkakeelse tõlke kaudu otsekui vindiga mitu varem nähtud lavastustki.