R, 9.12.2022

“Lõppmäng” – reaalsuse peegeldus absurdivõtmes

Kärt Devaney
“Lõppmäng” – reaalsuse peegeldus absurdivõtmes
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Hamm ja Clov on läinud kaduviku teed.
Hamm ja Clov on läinud kaduviku teed. Foto: Kalev Lilleorg

Läinud nädalal saatis Rakvere teater Peeter Raudsepa lavale toodud “Lõppmängu” kaduviku teed. Viimast korda vaatajate ees lahti rullunud iiri teatri klassikasse kuuluv Becketti absurditükk jättis siinsesse teatrilukku maha omalaadse ajastumärgi.

Keerulisel koroonaajal välja tulnud ja veidi üle aasta mängukavva kuulunud “Lõppmäng” on end teatriloos kenasti Becketti nime kandvasse riiulisse seadnud. Nagu nobelisti teisteski töödes, on “Lõppmängus” kajastatud ja kokku võetud ühiskonna hetkeolemus. Rakveres lavale toodu jätab lisaks märgi ajateljele, et laval kohtusid Rakvere teatri trupi vanim ja noorim.

​Teatavasti hoiavad Samuel Becketti pärandivardjad siiani rangelt silma peal sellel, mil moel tükid lavalaudadele jõuavad. Ülima täpsusega peetakse silmas, et iga rekvisiit, paus ja teksti edasiandmine oleks kõigil maailma teatrilavadel ühesugune. Just selline, nagu Beckett kirja pani. Nii peaks iga uus tükk tuttav ette tulema, juhul kui lavastatud näidendit on juba kusagil mujal nähtud. Ometi on huvitav tõik, et sõltumata reeglistikust on igaühe sisemine metronoom veidi erinev – igal teatril, igal trupil, igal vaatajal. Isegi vist igal teatriõhtul. Kaduvale kunstile ei ole isegi range kirjanik suutnud range lõplikult kaela riputada.

Mu varasemad kohtumised Beckettiga on olnud ingliskeelsed. Ja imelik küll, ehkki Becketti oma tekst nii, nagu see algupäraselt kirja sai (tõsi, mille ta huvitaval kombel küll ise prantsuse keelest tõlkis!), peaks ehk mõjuma orgaanilisemalt, ei olnud mul varem ta tükke eri truppide esituses vaadates kordagi tekkinud tekstiga sügavamat seost, seega jäi tihti ka teatrikogemus poolikuks. Nüüd koduteatri saalis mõtestus Mati Undi rikkakeelse tõlke kaudu otsekui vindiga mitu varem nähtud lavastustki.

Tolles viimases eluetturite mängus kohtusid minu silmis kõik nähtud-loetud Beckettid ning said selgemaks enne absurdse ja segasena tundunud sõnaseosed. Trupi noorim, Märten Matsu, kes nüüdseks käinud laval nii teatrijuubeli Hamletina kui ka iiri teatri ekvivalendi Clovina, on viimase rollis teinud nii suure hüppe, et mängu jälgides jääb hing kinni. Võrratu absurditaju, tugev side materjaliga ja koostöö trupiga loob rolli, mis eesti teatriloos sobitub auga Viidingu ja Undi loodud Becketti karakterite kõrvale. Aukartusega läinud hooajal jalga pandud kingad on sobinud kui valatult.

Mäletan, kui enne esietendust väljendas Hammi rolli kandnud Margus Grosnõi, et absurd on kohati väga traagiline, aga samas väga koomiline. Et narr saab öelda, mida keegi teine ei saa. Nüüd viimast “Lõppmängu” jälgides taipasin, mida ta sellega mõtles. Elu ise on omas ajas olnud nii absurdne, et tükk tundus loogiline ja absurdsus reaalsusena. Ilmselt on Beckett osanud üles leida ja sõnastada meie inimlikud kahtlused ja ebakõlad, mis sõltumata ajast on ikka samad. Inimesed on oma olemuselt ikka samad. Meie otsingud, hirmud, ootused ja lootused on kusagil sisemuses ikka samad. Jätkuvalt soovime südamesopis, et meid märgataks ja ära kuulataks, et läheksime kellelegi päriselt korda. Absurdi võtmes paistab humanism veelgi selgemalt välja.

Märksõnad
Tagasi üles