Advendiballil tantsitakse nõnda nagu 17. sajandil

Hetk mulluselt tantsuetenduselt, kus 17. sajandi alguse ja keskpaiga tantse esitasid vanatantsuansamblid Saltatriculi ja Fioretto. Foto: Ain Liiva

Teisel advendil, 5. detsembril jõuab Rakvere kultuurikeskuses advendiballil ajaloolise tantsu ansamblite Fioretto ja Saltatriculi tantsijate esituses publiku silmade ette 17. sajandi ballimiljöö. Ka vaatajatel on võimalik osas seltskonnatantsudes kaasa lüüa.

“Iga kontsert, mida ette valmistatakse, on suur õppimine ajastu kohta: mida tantsiti, kes ja kuidas tantsis. Need on barokiaja alguse tantsud, mida rahvale tutvustame,” ütles muusika- ja kunstikooli Kaur juht Anne Nõgu. Ta rääkis, et kontsert oli esialgu plaanis Rakvere kultuurifestivalil, ja kuigi festival jäi koroona tõttu ära, õnnestub nüüd siiski publiku ette astuda, ehkki mitte nii suurelt, kui oli esialgu plaanis.

Nõgu sõnul olid tol ajal osa tantse lihtsad, kuhu võeti samme üle lihtrahvalt, aga oli ka väga keerulisi tantse, mis on tõeline tantsukunst ja mille õppimiseks võeti tantsutunde. “See aeg, mille tantse tantsime, oli Inglismaal raske aeg, haiguste aeg, katkuaeg. Balle oli ainult suurte sündmuste puhul. Me teeme nagu väikese eraballi.”

Aga mida ballid 17. sajandil endast üldse kujutasid? Suured kuninglikud ballid olid haruldased, need toimusid kuningliku pulma või järglase sünni puhul ja võisid olla päris tüütud – rahvast oli palju, aga ruumi napilt ja tantsida said vähesed. Samas ei saanud neilt kuidagi puududa, sest sel ajal oli kuninglik ball nagu ühismeedia: kui sind seal pole, siis pole sind olemas.

Lõbusamad olid igasugused eraballid, kus tunti ennast vabamalt, kuigi tantsude järjekord oli sama kui ametlikel ballidel: branle’id, courante’id, bourrée’d, menuetid ja ka kontratantsud, milles sai tantsida palju paare korraga.

Kõige suurema vabadusega olid maskiballid, kuhu võis maskiga tulla iga piisavalt hästi riides inimene. Ühest küljest andis see jõukamatele kodanlastele võimaluse aristokraatiaga läbi käia, teisest küljest aris­tokraatidele, kelle elu käis kogu aeg nagu laval, ennast korraks lihtsalt inimesena tunda. Maskiballidesse põimitud kostümeeritud etteasted lasid aga tantsida ka muud kui tolleaegseid standardtantse.

Anne Nõgu juhtis tähelepanu tõigale, et 17. sajandil ei saanudki kõik ballil tantsida, sest ruumi oli vähe. “Enamik vaatas ja vähesed tantsisid,” lausus ta. Nii on Nõgu sõnul praegugi, ja kui temalt on küsitud, kas vaatajad peavad ka tantsima, on vastus, et ei pea. “Selleks pole ruumigi. Samas on paar lihtsamat tantsu, kus neil, kes julgemad ja tahavad, on võimalus ühistantsus kaasa teha,” selgitas ta.

Muusika- ja kunstikooli Kaur ajaloolise tantsu ansambel Fioretto tegutseb Rakveres 2012. aastast. Viljeletakse hilisgooti, renessansi- ja barokiaja õukonnatantse, sekka veidi kodanlikku ülestähendatud pärandit. Saltatriculi on 2001. aastast tegutsev Tartu vanatantsuansambel, mis esitab peamiselt 15.–17. sajandi tantse.