Kolumn: rendikass ja lipsuga hiir

Kristjan Svirgsden. Foto: Marianne Loorents

Sain merelt kaks lesta. Ja norsi. Panin aita. Räimevõrgu peale. Et püüan homme juurde. Ja siis praen ära. Saingi jälle kaks lesta. Ja panin räimevõrgu peale. Õhtul läksin, nuga peos, kala puhastama. Mitte ühtegi kala! Tuulasin räimevõrgu läbi. Et on lobistanud ennast kasti põhja. Ei midagi. Ja ei ühtegi jälge röövist.

Kui oleks olnud külakass asjal, siis oleks hakanud kohapeal sööma. Aga ei mingit jälge. Nagu poleks olnudki. Haihtunud. Ja ei kujuta ühtegi hiireauku ka ette, kust võiks, lest hambus, läbi lipsata. Läksin tühja kõhuga magama. Naabri Siim arvas, et kui pole naabrinaine võrkkotiga, siis on nirk. Tema olla enda juures näinud. Pani hiirelõksu üles ja nirk läks koos lõksu ja hiirega. Et kas mul hiiri on? No ei ole. Vot siis on nirk. Sööb kõik hiired ära. Lund maas pole. Jälgede järgi kindlaks ei tee, milline metsaline ringi liigub. Aga tõesti imelik oli see, et hiiri pole olnud. Tavaliselt tungivad majja juba augustis.

Ja siis tekkis mulle tuppa hiir.