Juhtkiri: häda häda ja prügiga

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

See oli nõukogudeaegne komme, et lolli juhtimisega tekitati suur probleem ja tõtati seda siis lippude lehvides ja trummipõrina saatel lahendama. Viimased uudised Eesti vabariigist annavad teada sarnasest asjast: “kokkuhoiu” eesmärgil viiakse maanteede äärest ära tualettruumid ning prügikastid. Transpordiametile kuuluvaid tualette on Eesti teede äärsetes parklates 61, prügikonteinereid 63 või 65 – avalikkuse ette jõudnud arvud on pisut erinevad. Kõigi nende tühjendamine ja koristamine maksab ERR-i andmetel 730 000 eurot aastas. Iseenesest jaburalt suur summa – ligemale 5800 eurot tualeti või prügikasti kohta aastas –, millise kalkulatsiooniga see küll kokku on saadud?

​Näiteks ühe välikäimla rent, kui leping on sõlmitud pikemaks ajaks, maksab 35–40 eurot kuus, üks tühjenduskord 15–20 eurot. Lisandub veel fekaalide transpordikulu 50–60 senti kilomeetri kohta. Inva-WC ja soojustatud WC rentimine maksab 100–120 eurot kuus, aga neid meie maanteede ääres palju pole. Aritmeetika kisub juba sinna kanti, et kas on viga kusagil algandmetes või on keegi arvele ühe nulli lihtsalt juurde keevitanud. Või siis ostab transpordiamet teenust sisse hinnaga, mis on turu keskmisest tublisti kõrgem. Aga isegi kui kalkulatsioonid on õiged, siis ikkagi: mille arvelt me kokku hoiame? Ega siis häda tegemata ja prügi viskamata jää – need toimingud tehakse edaspidi lihtsalt metsa all ära. Kas kuulutame siis jälle välja “Teeme ära!” kampaania ning sõidutame lippude lehvides ja kampaaniakõnede kõlades koolilapsed laga koristama?

Ega siis häda tegemata ja prügi viskamata jää – need toimingud tehakse edaspidi lihtsalt metsa all ära.