Kiri: pidurdame kiusu nii koolis, kodus kui ka Facebookis

Kiri lugejalt. Foto: Kamilla Selina Lepik

Põhiliselt jäävad minu kogemused kiusamisega põhikooliaega. Tagaselja agressiivset sosistamist ja norimist sain omajagu võrkpallitrennis palli tagudes ning aeg-ajalt tuli ka torkavaid kommentaare minu välimuse pihta. Enim on mu mällu sööbinud kujutluspildid klassivendadest, kes tunnis õppimise asemel eelistasid tihti torkida õpetajat ja leida üles just see sütik, mis elukogenud pedagoogegi suudaks murda. Seda kõike oli valus kogeda ja pealt vaadata.

Pikka aega mõjus mulle lohutavalt teadmine, et ühel päeval enam seda ei ole. Me liigume elus oma suundades ja üksteisega enam rahuliku elukeskkonna pärast võitlema ei pea. Mida vanemaks saavad inimesed, seda rohkem tuleb elu- ja südametarkust. Üks küpsuse ja täiskasvanuks saamise märk on võime suhelda igaühega lugupidavalt ja empaatiliselt. Kui saame suureks, teame paremini ja proovime olla paremad inimesed, eks ju? Ma ei saa öelda, et viimane lause mind samamoodi lohutaks kui pea viis aastat tagasi.

Sotsiaalmeediaavarustes seiklemine ja uudiste lugemine on muutunud omamoodi sõjatandril viibimiseks. Sõnavahtu on tohutult ning üks kommentaar on mürgisem kui teine. Enim tekitab hämmingut teadmine, et kõikide nende salvavate repliikide taga on inimesed nii lähedalt kui ka kaugelt. Valdavalt täiskasvanud, kes õpivad, käivad tööl, veedavad sõpradega aega ja hoolitsevad oma perede eest. Kuid virtuaalses maailmas toimub justkui dr Jekylli muutumine härra Hyde’iks ja verbaalseid solvanguid jagub nii mitmessegi kommentaariumi või privaatsõnumisse.