Kolumn: vaikusest, rahust ja alandlikkusest

Oliver Vitskovski. Foto: Helen Solovjev

Kirikusse sisse astudes on kohe hoopis teine tunne. Rahu ja vaikus. Me oleme harjunud käima kirikus jõulude ajal ja võtma aja mõtisklemiseks, aga miks ei võiks me seda teha tihemini? Lihtsalt olla ja võtta aeg – et olla ise ja olla koos kellegagi, keda me ei tunne.

Jõulude ajal ollakse üldse teistsugused. Ollakse paremad ja tahetakse teha head. Mis sest, et ümber on tohutu jõulumöll, aga meie hinges on eesmärk leida rahu ja olla veidi parem inimene. Tegelikult võiks selliseid rahulikke päevi võtta palju tihemini kui ainult jõulude puhul. Ka pühapäevi ei tasu ära unustada. See ei tähenda, et tuleb kirikusse minna, aga tuleb lihtsalt võtta aega. Päriselt puhata, mitte tormata veel lisatööd tegema, et saada mõned eurod. Raha tuleb ja läheb, hädad samamoodi.

Minu jaoks on pühapäevased patukahetsused kirikus kui mälupuhastus telefonis. Nädala jooksul kogunenud jama, mida pole tarvis endaga kaasas kanda, viskan välja ja koristan niimoodi oma meeled. Eesmärk ei pea olema midagi eriti suurt, aga sel moel väikeste sammudega saabki leida enda sees üles rahu. Seda me teame, et kogu meeletu tempo ja rabelemine tekitab vaid stressi juurde, aga see ongi kunst, kuidas leida igapäevase kiirustamise sees üles rahu. Nagu Fred Jüssi räägib, tuleb lihtsalt õppida molutama. Ja selleks tuleb aega võtta.