Sul on täpselt nii kaua kiire, kui saad teada, et vanaema enam pole

Karl Gustav Adamsoo. Foto: Erakogu

Kuigi jõulukuu paneb meid rohkem oma lähedaste jaoks aega leidma, peaksid nooremad looma seeniorideni senisest enam tehnoloogilisi sildu, et isoleeritust ühiskonnas vähendada.

Viimaste aastate jooksul, kui olen uurinud tehnoloogia rolli seenioride igapäevaelus ning toetanud neid digiteadlikkuse kasvatamisel, on jäänud paljudest telefonikõnedest või laua taga peetud vestlustest kõlama lause: “Eks ma ikka tahan, et lapsed aitaksid, aga neil on ka nii kiire ja ma ei taha jalus olla.” Auväärses eas inimeste häälest on tunda igatsust ja kurbust.

Paljud eakad tunnevad puudust inimesest, kellega rääkida. Just selleks, et päeva jooksul kodus tekkivast üksildustundest ei tekiks hall vari, mille taha võib hakata kaduma nii turvatunne kui ka elurõõm. Mõtle, sinu kümme minutit kestev telefonikõne isale või vanavanemale võib olla põhimõtteliselt ainus dialoog tema päevas või nädalas üldse. Loomulikult võib tema kööginurgas mängiv raadio või helendav teleriekraan olla seltsiline missugune, aga mõtleme hetke, kaua me ise nõnda jaksaksime.