Kiri: pärimusega põlvest põlve

Kiri lugejalt. Foto: Kamilla Selina Lepik

Kätte on jõudnud tubaste toimetuste aeg. Vanaemad, vanaisad, emad ja isad toimetavad rohkem toas ning see on hea võimalus jutustada lugusid. Lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed saavad kuulata põnevaid seiklusi kaugete aegade tagant ning laulda lauluviise, mida laulsid meie esivanemad. Lood ja laulud on oluline pärand meie kultuuris.

Ei ole vaja kullapadasid, et suulist pärandit edasi kanda ja anda. Loodan, et vanaema, kes köögis hapukapsast keedab, ei pea paljuks rääkida noorematele, mida tema lapsepõlves jõuluajal sõi või milliseid laule laulis. Ema, kes lakast jõulukaunistused alla toob, võiks rääkida, millised ehted olid siis, kui tema veel pisike plika oli. Kui mõtlete, kas noorem põlvkond sellest hoolib, siis teadke, et nad kuulavad põnevusega ning tulevikus räägivad nad neid lugusid oma lastele. Pean oma vanavanemate lugusid ja nendega koos veedetud aega väga oluliseks ning hoian neid mälestusi oma südames ja annan edasi oma lastele. Leian, et on ülioluline elada pärimusega põlvest põlve.

Sättisin üles näitust “Veimed veimevakast” ning paigutasin oma vanavanaema vokki. Märkasin, et ümisen laulu “Ketramas”. Naeratus kerkis suule ja südame alt läks soojaks. Meenus, et aastaid tagasi, kui oma vanemale pojale lasteaeda järele läksin, tuli õpetajaabi minu juurde ning uuris, kuidas küll Andris selliseid vanu laule teab ja kaasa laulda oskab. Vastasin, et laulame neid laule kodus ning minule laulis vanaema. Nüüd üle kümne aasta hiljem vokki sättides taban end mõttelt, et see on järjepidevus. Pärand, mida kandis edasi minu vanaema, mida kannan edasi mina. Olen olnud õnnelik laps, sest minu vanaema pajatas mulle lugusid koduhaldjast, viis ohvrikivi juurde, käisime silmi kastmas allikavees ning üritasime märgata tiigi põhjas vetevana. Meie koos veedetud aega saatsid lood ja laulud. Mäletan, et vanaema kudus sokki ning suur kellakapp andis teada uue tunni saabumisest. Kohe oli memmel (nii kutsusin oma vanaema) varuks kitsetallekeste ja hundi muinasjutt, kus kõige pisem talleke end kellakappi peitis.