Nädala lind: suur-kirjurähn

Suur-kirjurähn looduses. Foto: Peep Veedla

“Rähn on lindude puusepp. Neid on mitu venda, kõik peavad sedasama ametit,” rääkis rähnidest Carl Robert Jakobson ligi poolteist sajandit tagasi. Ja tõepoolest on vennad rähnid puusepaametit pidanud aastasadu. Eesti üheksast vennast on kõige tuntum kirev suur-kirjurähn.

Pärast loomade loomist võtnud Vanataat nende värvimise käsile, värvides igaüht nii, kuidas keegi soovinud või kuidas kellelegi sobinud. Töö lõpetuse järele pesnud Vanataat pintsli ja tahtnud loputusvett maha valada, kui värvimist soovides veel värvimata lind sinna lennanud. Vanataat valanud loputusvee linnule selga. Nii saanud rähn õieti kirjuks.

Tegelikult tõmbavad rähnid endale inimeste tähelepanu mitmeti. Ühelt poolt kireva väljanägemisega, teisalt omanäolise käitumisega. Rohkem ju lindude hulgas puuseppi pole, trummareid samuti mitte. Rähnid aga annavad endast kevadperioodil märku just kaugele kostvate trummeldustega vastu kuiva oksa või puutüve, sageli vastu elektriposti plekkkatust. Suur-kirjurähniga on ilmselt igaühel oma kogemused. Enamasti kindlasti positiivsed, kuid küllap mõnel ka nördima panevad. Kedagi on kindlasti ehmatanud äkitselt kostev plekipõrin kevadises varahommikuses vaikuses, mõni on kirunud pesakastide lõhkumise pärast, metsameestele pakub suur-kirjurähn konkurentsi männi- või kuuseseemlates.