Kolumn: Vallo

Peep Pillemar. Foto: Erakogu

Sõitsin ühel õhtul Põhjakeskusest linna poole üle raudteeviadukti ja mulle avanes lummav vaade. Lumme mattunud, pakasepraksuva ja pikkade suitsudega tuledesäras linna kohal kõrgus Rakvere ordulinnus. Seda nähes tekkis mul assotsiatsioon enda rändamistel nähtuga, põhiliselt Skandinaavias, kus iga selline vaade oleks olnud kindel katalüsaator, haaramaks fotokat või telefoni. Tekkis tunne, nagu oleksin taas kuskil välismaal täiesti tundmatut keskaegse ajalooga linna avastamas. Aga ei, ma elan siin linnas!

On palju rikkama ajaloo ja säilinud mälestistega linnasid kui Rakvere. Kuid võrreldavat vaatepilti pakuvad vähesed. Mulle, kuid ma eeldan, et ka enamikule Rakvere elanikele on see vaatepilt ja üldisemalt linnuse olemasolu nii igapäevane, et me ei märkagi enam selle erilisust. See võib olla ka põhjus, miks linnust Rakvere turundamisel minu hinnangul liiga vähe kasutatakse.

Põhiline on tarvas. See on küll Rakvere sümbol, mul ei ole selle vastu midagi, aga mis kõnetab inimesi rohkem – kas ürgne veis, mida enam isegi vinnutatud kujul süüa ei saa, või võimalus minna ajas tagasi saladustest tulvil orduaega. Kuid kuskil oleks nagu midagi läbi lõigatud. Linnus paistab pigem eraldiseisva üksusena kuskil linna tagahoovis. Vallimäe laululavapoolne osa suudeti renoveerida koos ühendustega Tõusu tänavale.