Urve Tinnuri sonetikogu juhatab läbi halli mere

Urve Tinnuri juurde tulevad luuleread, kui meeled on vabad ja peas pole ainsatki üleliigset mõtet. Foto: Meelis Meilbaum

Lugejad olid juba omaks võtnud Urve Tinnuri pühendumise proosale, aga juhtus midagi ootamatut ja oodatut: ergas luulevaim hakkas kirjanikule kõrva sosistama sonette ning ilmus “Läbi halli mere”.

Kuidas juhtus nii, et kui olite öelnud, et luuletamisel on ilmselt kriips all, ja jätkanud ülimenuka proosakirjanikuna, hakkas luulevaim end ikkagi ilmutama, ja lausa klassikalises sonetivormis?

Pean tunnistama, et luulevaim pole mind kunagi päriselt maha jätnud ning on ikka aeg-ajalt oma olemasolust ja lähedalolust märku andnud. Poetasin tõesti kord lubaduse, et luuleraamatuid mu sulest enam ei ilmu. Siis aga tõstis minus pead kaval kuradike, kes sosistas mulle kõrva, et sonett on midagi natuke erilisemat kui tavaline luule.