Saada vihje

Eesti inimeste kalatarbimine jääb Euroopa keskmisele oluliselt alla

Copy
Eesti inimeste kalatarbimine jääb Euroopa keskmisele oluliselt alla.
Eesti inimeste kalatarbimine jääb Euroopa keskmisele oluliselt alla. Foto: Ants Liigus

Eesti elanik tarbib keskmiselt veidi üle 15 kilogrammi kala aastas, mis jääb oluliselt alla Euroopa Liidu keskmisele, selgus Eesti konjunktuuriinstituudi kalatarbimise uuringust. 

"Kala ja kalatoodete tarbimine Eestis on sarnaselt enamiku Euroopa Liidu liikmesriikidega olnud viimastel aastatel langustrendis," kirjutas maaeluministeeriumi kalamajandusosakonna peaspetsialist Laura Freivald Maablogis. 

Olukorra parandamiseks algatas maaeluministeerium 2021. aasta alguses kala- ja kalatoodete tarvitamise edendamiseks kampaania "Kala kõlab hästi", mis jätkub kuni 2023. aastani.

"Kui iga inimene tarbiks iga nädal vähemalt ühe tikutopsi suuruse kalatüki rohkem, võiksime rahul olla ja jõuaksime Eesti inimeste kala- ja kalatoodete tarbimiselt 20 kilogrammini inimese kohta aastas," märkis Freivald. 

Kala- ja vesiviljelustoodete tarbimine on olnud Euroopa Liidus 2017. aastast alates langustrendis. 2019. aastal vähenes tarbitud kala ja kalatoodete koguhulk pea 187 000 tonni võrra. Tarbitud toodetest 76 protsenti moodustasid niinimetatud loodusliku päritoluga kala ja kalatooted ning 24 protsenti kasvanduskala ja vesiviljelustooted, selgus Euroopa kalandus- ja vesiviljelustoodete turu seirekeskuse (EUMOFA) uuringust.

Euroopa Liidu kõige suurem kala- ja vesiviljelustoodete tarbijaskonnaga riik on Portugal, kus 2019. aastal kala tarbimine impordi arvelt varasemate aastatega võrreldes vähenes, küll aga suurenes kalatoodete eksport teistesse riikidesse.

Erandiks võib pidada Lätit, kus kalatoodete tarbimine Euroopa üldisest negatiivsest trendist hoolimata kasvas ja seda koguni 59 protsenti, mis on suurim tõus perioodil 2018–2019.

Võrreldes 2019. aastaga kasvasid 2020. aastal kulutused kalale ja kalatoodetele peaaegu kõigis Euroopa Liidu riikides, välja arvatud Soomes ja Eestis. Kõige rohkem suurenesid kogukulud Hispaanias – 39 protsenti, mis rahas tähendab kasvu 9,8 miljardilt eurolt 13,6 miljardi euroni. Hispaanias kasvasid kõige enam ka kulutused elaniku kohta – aastatel 2019–2020 suurenesid need 79 euro võrra: 208 eurolt 287 euroni.

Kõige suuremaid kulutusi kalandus- ja vesiviljelustoodetele inimese kohta tehti aga Portugalis – 371 eurot, mis on peaaegu kolm korda enam kui Euroopa Liidu keskmine, mis on 133 eurot.

Kõigis Euroopa Liidu riikides jäävad kala- ja vesiviljelustoodetele tehtud kulutused alla kulutustele, mis tehakse lihale. Keskmiselt kulutavad leibkonnad kalale umbes ühe neljandiku lihale kuluvast summast. Nii näiteks kulutati 2020. aastal lihale 222 miljardit eurot ja kalale 59,7 miljardit eurot.

Perioodil 2011–2020 tõusid kala ja kalatoodete tarbijahinnad keskmiselt 2,3 protsenti aastas, mis oli oluliselt rohkem kui lihatoodete 1,7 protsenti või mõne teise toidugrupi hinnad. Kala keskmised hinnad hakkasid märkimisväärselt kasvama alates 2016. aastast ja 2020. aastaks olid need juba 22 protsenti kõrgemad kui 2011. aastal. Sellise hinnatõusu tingis Freivaldi sõnul põhiliselt importtoodete kallinemine, millega rahuldati Euroopa Liidu tarbijate peamist nõudlust kala- ja vesiviljelustoodete järele. 

Euroopa Liidu suurimate tarbijariikide kodumajapidamistes on värske kala tarbimine kasvanud nii väärtuse kui ka mahu poolest, vastavalt seitse protsenti ja neli protsenti aasta kohta. Viimastel aastate kasv on olnud tingitud HoReCa sektori sulgemisest, mis on toonud kaasa kodutarbimise suurenemise.

Kuigi kalatoodete tarbimine on kasvanud, moodustavad kala- ja vesiviljelustooted leibkondade ostetud kaupadest ja teenustest ainult umbes ühe protsendi. Riikide tasandil on toimunud kõige olulisemad muutused Hispaanias ja Soomes.

Hispaanias kasvas kala tarbimise osakaal ühe protsendi võrra tänu tarbimise tõusule kõigis kategooriates. Soomes seevastu vähenes tarbimine protsendi võrra, mis oli peamiselt tingitud värskete ja jahutatud toodete ning kuivatatud, suitsutatud või soolatud toodete kättesaadavuse vähenemisest.

Tagasi üles