Käisin taarat viimas

Juha Jansen. Foto: Erakogu

Suured pühad on kätte tulnud. Eks neid siis tuleb ka vääriliselt tähistada. Ja taarat muudkui koguneb ja koguneb ... Ja vana taara tuleks kõik enne ära viia, et uuele ruumi teha.

Eks selle taaraga ole jama küll. Lugesin hiljuti Hillar Kohvi õnnetust loost. Kes ei tea, siis tema on Anne Veski suur fänn ja üks ontlik meesterahvas, kes elab Viinahaual ja kirjutab sealsetest kohalikest uudistest. Temal läks selle taara viimisega pahasti, nimelt taarapunkt oli kinni ja pudelikott tuli jätta poodi tuttavate müüjate kätte hoiule. Samuti sai teada, et tal oli kaasas 200 pudelit ja kõik olid mineraalvee- ja limonaadipudelid ja ei ühtegi õllepudelit. Aga äkki oli ikka mõni õllepudel ka, sest kes sinna kotipõhja ikka näeb vaadata.

Kui vaatan nüüd enda taarat, siis seda peaaegu ei olegi. Kakssada pudelit saaks kokku alles järgmisel viisaastakul. Kuus koguneb ehk paar-kolm pudelit. Ja minagi tahan siinkohal eriti rõhutada, et need ei ole sugugi mitte õllepudelid ja isegi mitte viinapudelid. Panen nad üldise prügi sisse ja viskan prügikasti, sest see paarkümmend senti ei tasu seal taarapunktis jupsimist.